Pimeduses kulgeb tee

Aleksander Aina romaan „Pimeduses kulgeb tee“ on eksistentsiaalne ja sisekaemuslik lugu, milles inimene astub silmitsi oma elu traagiliste, vältimatute hetkede ja valikutega. Peategelaseks on eakas mees, kelle elutee on jõudnud punktini, kus minevik ei lase enam end unustada, olevik tundub tardunud ja tulevik ähmastub. Ta liigub läbi argipäeva rutiini, ent tema sisemaailmas toimub lakkamatu dialoog iseenda, mälestuste ja elu mõttega. Raamat kulgeb aeglases, mõtisklevas tempos, kus tegevusest olulisemaks saab peategelase sisemine rännak, eluvalude ja leppimise protsess.

Loo kulgemist iseloomustab napp, kuid sügavale tungiv keel, mille kaudu luuakse pinge vaikuses, pealtnäha ebaolulistes detailides. Kohad, kus tegelane viibib – kodu, tänavad, haiglaruumid – omandavad allegoorilise tähenduse, justkui tähistades etappe tema sisemises teekonnas. Kuigi jutustuses on vähe välist tegevust, avaneb samm-sammult peategelase minevik: kaotused, suutmatus andestada, isiklikud eksimused ja püüdlus millegi ehtsa ja püsiva poole. Tumedad toonid ja eksistentsiaalne alatoon ei vii siiski täieliku lootusetuseni, vaid pigem mõistmise ja leppimiseni – pimedus, mida tiitel viitab, ei tähista lõpplikku lõppu, vaid liikumist läbi raskuse teadmise suunas.

Aleksander Aina (sündinud 1948) on eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingut iseloomustab sügav psühholoogiline läbitunnetatus ja huvi inimese sisemaailma vastu. Tema teosed liiguvad sageli elu eksistentsiaalsetel äärealadel, pöörates tähelepanu inimlikule haavatavusele, üksildusele ja aja mõjule. „Pimeduses kulgeb tee“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi ja näitab autorit küpses, eneseleidmisele suunatud kirjutusviisis, kus ka vaiksed hetked räägivad rohkem kui sõnad.