Pärast tulevärki

«Hiljaks jäid, nagu ikka. Hiljaks.» Juddi hääl oli laitev. Sõnad kajasid teravalt kui nokalöögid. «Just nagu oleksin ma pähkel,» mõtles Miles Fanning pahakspanevait, «ja tema oleks rähn. Ja ometi on ta lausa ustavuse võrdkuju, teeks minu heaks mis tahes. Küllap seepärast võtabki ta endale õiguse mu kesta sisse mõra lüüa, niipea kui mind näeb.» Ja nagu nii mõnigi kord varem, jõudis ta järeldusele, et Colin Judd talle tegelikult üldse ei meeldi. «Minu kõige ammusem sõber, kes päris kindlasti on mulle vastumeelt. Ja siiski ... » Siiski oli Juddist kasu, Judd oli seda väärt, et teda taluda. «Palun, siin on su kirjad,» jätkas terav hääl. Fanning ägas, kui ta neid vastu võttis. «Kas siis kirjade käest kunagi ei pääse? Isegi mitte siin…”