Uurija

Alberts Belsi romaan „Uurija“ on psühholoogiline ja ühiskonnakriitiline teos, mis uurib indiviidi ja süsteemi vahelist pinget nõukogude aja kontekstis. Tegevustik hargneb pealtnäha tavalise uurimismenetluse ümber, kus ametnik püüab välja selgitada tõde ühe juhtumi kohta, kuid loo käigus nihkub fookus sügavamale – inimese sisemaailma, mälestustesse, kahtlustesse ja enesepettusse. Peategelane ei ole pelgalt uurija ametinimetuse mõttes, vaid ka enese ja teda ümbritseva maailma uurija. Romaan kulgeb osaliselt sisemonoloogina ning asetab tegelase eksistentsiaalsesse situatsiooni, kus välismaailma loogika ja sisemine tõde lähevad üha rohkem lahku.

„Uurija“ mängib mitmetähenduslikkuse ja psühholoogilise pingega, avades tasapisi tegelaste motiive ja nende seotust süsteemi, moraali ja vastutuse küsimustega. Lugeja ette kerkib maailm, kus tõde on suhteline ja igasugune uurimine viib lõpuks iseenda piiride ja pimedate nurkade juurde. Bels kasutab filmilikku ülesehitust ja killustatust, et anda edasi peategelase vaimset segadust ja võimetust selgust leida. Tekstis on vähe konkreetset tegevust, kuid palju sisepinget ja alateadlikku rännakut, mis asetab romaani modernistliku kirjanduse voogu ning samas peegeldab toona levinud ühiskondlikku ängi ja vaikimise sundi.

Alberts Bels (kodanikunimega Jānis Cīrulis, snd 1938) on üks olulisemaid läti kirjanikke, kelle looming on sageli olnud ühiskonnakriitiline ja psühholoogiliselt süvitsi minev. Tema teosed seavad kahtluse alla ametliku narratiivi, püüdes esile tuua inimese sisemist vastuolu ja võimetust sulanduda normeeritud tegelikkusesse. Belsi keel on täpne ja sisendusjõuline, ent samas kaudne, jättes lugejale ruumi tõlgendamiseks. „Uurija“ kuulub tema varasemasse loomingusse ja on hea näide sellest, kuidas kirjanik kasutas allegooriat ja psühholoogiat, et käsitleda toonasel ajal vaevu lubatud teemasid.