Hüüdja hääl

Alberts Belsi jutustus „Hüüdja hääl” viib lugeja 20. sajandi alguse rahutusse aega, mil Vene keisririigi lääneprovintsides, sealhulgas Lätis, toimusid ulatuslikud rahutused ja revolutsioonilised liikumised. Loo keskmes on ajalooline isik Janis Luters, läti revolutsionäär, kes 1906. aasta jaanuaris arreteeritakse ja kelle lugu koondub tema ülekuulamisele, vastupanule ja hilisemale põgenemisele. Teos ei piirdu pelgalt kronoloogilise sündmuste esitusega, vaid püüab avada Lutersi sisemaailma, tema moraalseid ja ideoloogilisi tõekspidamisi ning sisemist võitlust.

Romaan käsitleb üht konkreetset episoodi Lutersi elust, ent selle kaudu peegeldub laiemalt tollase aja vaim, ideoloogiline polariseeritus ja üksikisiku roll ajaloo pööristes. Bels keskendub inimsuhtele süsteemiga, üksikisiku eneseväärikusele olukorras, kus riigivõim kasutab vägivalda oma positsiooni kindlustamiseks. Lutersi ülekuulamised ja nende vahepealne vaimne pinge moodustavad suure osa teose sisust ning loovad pineva ja mõtlemapaneva õhustiku. Jutustuses on esindatud nii psühholoogiline süvenemine kui ka dokumentaalselt täpne sündmuste jada, mis annab loole usutavuse ja ajaloolise kaalu.

Alberts Bels (sündinud 1938) oli üks tuntumaid nõukogude perioodi läti kirjanikke, kelle looming paistis silma sotsiaalse tundlikkuse ja psühholoogilise sügavuse poolest. Ehkki tema teosed liikusid sageli ideoloogiliselt aktsepteeritud raamides, suutsid need tihti esitada ka sümboolseid või kaudseid kriitilisi noote. Belsi keel on täpne ja napp, sageli poeetiline, ent mitte ilustav, ning tema tekstides on selgelt tunda autori soovi mõtestada üksikisiku rolli ajaloolistes protsessides. „Hüüdja hääl” kuulub tema ajalooliste ja biograafiliste sugemetega jutustuste hulka, milles isiklik ja poliitiline põimuvad vaoshoitud, kuid mõjuvaks tervikuks.