Ohtlikud hoovused

„Ohtlikud hoovused” on Albert Uustulndi viimane romaan, mis seob endas tema loomingu põhiteemad – meremehe elu, inimese sisemised võitlused ja mälu kestvuse. Teos algab stseeniga, kus peategelane Jüri saadab merele lahkunud kaaslase Jakobiga seotud mälestused. See hetk avab loo sügavama tasandi: merd ei käsitleta ainult töö- ja elukeskkonnana, vaid ka kohana, kus põimuvad elu ja surma, mälu ja pärandi küsimused. Nii saab lugeja osa inimlikust loost, mille taustaks on mere karm ja vääramatu jõud.

Romaanis käsitletakse inimestevahelisi suhteid, kohustust austada antud sõna ning sisemist kohustust jääda truuks mälestusele. Uustulndile omane mereline miljöö loob raamistikku, kus tegelaste saatused ja valikud saavad erilise kaalu. „Ohtlikud hoovused” ei ole ainult jutustus meremeeste elust, vaid ka allegooria inimese eluteest, kus igapäevased otsused ja sümboolsed žestid viivad sügavamate mõtisklusteni elu haprusest ja kestvusest. Teos jätkab Uustulndi varasemates romaanides alustatud liini, kuid on samas tema loominguline kokkuvõte ja järelkaja.

Albert Uustulnd (1925–1997) oli eesti mereromaanide üks silmapaistvamaid autoreid. Tema looming põhineb isiklikel kogemustel meremehena ja annab tõetruu pildi kalurite ja meremeeste elust, põimides igapäevased raskused eksistentsiaalsete teemadega. Uustulnd kirjutas mitmeid romaane ja jutustusi, millest tuntumad on „Tuuline rand” ja „Võõras sadam”. Tema teosed on pälvinud lugejate tunnustuse nii eluläheduse kui ka poeetilise sügavuse tõttu. „Ohtlikud hoovused” jäi tema viimaseks raamatuks, olles sümboolne hüvastijätt nii autori kui ka tema kujutatud maailmadega.