Meri põleb

Albert Uustulndi romaan „Meri põleb” on tema esimene pikem proosateos, mis juhatab lugeja kalurikolhoosi kujunemise ja argipäeva maailma. Teos viib otse Läänemere ääres elavate meeste ja naiste keskele, kus töö ja loodus on lahutamatult seotud ning inimeste elurütmi määravad meri ja saatus. Uustulnd kirjeldab realistlikult kalurite igapäevaseid raskusi ja püüdlusi, avades nende sisemisi kõhklusi, rõõme ja kahtlusi. Lugu on kantud ajastu vaimust, kus esimesed sammud kolhoosielu rajamisel olid täis ebakindlust, kuid ka lootust ja tahet ühist tööd paremaks muuta.

Romaanis kujutatakse kalurite elu mitte ainult töö, vaid ka kogukondlike ja isiklike suhete kaudu. Põhitegelaste karakterid on seotud mere ja kalapüügi karmide oludega, kuid nende sisemaailmas kerkivad küsimused sõprusest, kohusetundest ja isiklikest unistustest. Nii avaneb lugejale tervikpilt väikesest rannakogukonnast, kus igaüks peab oma panuse andma ning kus ühiselu vormib inimest rohkem, kui ta ise ehk mõista oskab. „Meri põleb” ei paku pelgalt realistlikku tööelu kujutust, vaid ka sügavamat pilku inimese püsivusele ja sidemele oma keskkonnaga.

Albert Uustulnd (1925–1997) oli eesti kirjanik ja endine meremees, kelle looming on tihedalt seotud mere ja kalandusega. Tema isiklikud kogemused merel andsid romaanidele ehtsa ja usutava tausta, mis tegi ta teosed lugejate seas populaarseks. Hilisemates töödes, sealhulgas romaanides „Võitluse mehed” ja „Sügisel”, jätkas ta samade teemade käsitlemist, keskendudes eelkõige rannarahva ja meremeeste elule. Uustulnd oskas siduda realistliku ainestiku poeetilise ja mõtestatud väljendusviisiga, mis on teinud temast olulise mereteemalise proosa viljeleja eesti kirjanduses. „Meri põleb” pälvis äramärkimise 1967. aasta romaanivõistlusel, kinnitades autori positsiooni kirjanduspildis.