Kultuur ja eetika

„Kultuur ja eetika“ on Albert Schweitzeri filosoofiline teos, mis moodustab osa neljaosalisena kavandatud „Kultuurifilosoofiast“. 1984. aastal eesti keeles ilmunud väljaanne koondab selle suurteose kaks esimest osa: „Kultuuri allakäik ja taasloomine“ ning „Kultuur ja eetika“. Schweitzer vaatleb kultuuri kriisi põhjuseid ja seob kultuuri languse eelkõige eetilise suuna kadumisega. Tema hinnangul ei ole kultuur ainult tehniline või materiaalne saavutus, vaid eelkõige vaimne ja kõlbeline nähtus, mis vajab elujõuliseks püsimiseks eetilist alust.

Teoses analüüsitakse eetilise mõtte arengut antiikajast 19. sajandi lõpuni. Autor võrdleb erinevaid eetikasüsteeme ja püstitab küsimuse, miks ükski neist ei ole suutnud kujuneda universaalseks moraaliprintsiibiks. Schweitzeri enda vastus on selge ja sügavalt isiklik: eetika peab rajanema aukartusel elu ees. See humanistlik põhimõte on tema filosoofia tuum ning selle kaudu püüab ta rajada uue kultuurilise eneseteadvuse, mis vastaks modernse maailma vaimsetele ja eetilistele vajadustele. Tema käsitlusviis on kriitiline, ent samas ülesehitav, suunates lugejat mõtlema kultuuri ja moraali seostest uues valguses.

Albert Schweitzer (1875–1965) oli saksa päritolu mõtleja, kes ühendas haruldasel viisil filosoofi, muusiku ja arsti kutsumuse. Ta on tuntud mitte ainult oma ideede, vaid ka isikliku eeskuju poolest, olles oma elu pühendanud teiste aitamisele ja eetilise vastutuse tegelikule kandmisele. Schweitzeri filosoofia, mille kese on „aukartus elu ees“, ei olnud pelgalt teoreetiline konstruktsioon, vaid ka praktiline eluhoiak. Tema mõtted on jätkuvalt aktuaalsed, puudutades sügavalt küsimusi, mis seostuvad nii isikliku vastutuse, kultuurilise enesereflektsiooni kui ka üleilmsete eetiliste valikutega.