Verimust

Kogumik „Verimust” seob lühivormid üheks pingeväljaks, kus sõjakogemus lõikab argiste otsuste sisse ja jätab neist püsiva jälje. Teos liigub rindevööndi ja kodu vahet: jutud avavad hetki, mil inimene astub üle harjumuspärasest künnisest ning näeb, kuidas väline surve muudab siseilma. Novellides kordub liikumine vaatlusest teoni ja tagasi vaikusse; jutustaja paneb tähele detaile, mis ilmuvad äkitselt — peatused teel, käskude rütm, vaherahu, mis ei too kergendust. Raamat ei sea eesmärgiks suurpildi joonistamist, vaid kogub kõrvuti stseene, milles rinde- ja tagalalood paljastavad ühe ja sama küsimuse: kui kaugele ulatub inimese vastutus, kui maailm ümberringi käib teist takti kui eile.

Teos kasutab lühivormile omast täpsust. Iga jutt seab alguses raami — olukorra, koha, ülesande — ning laseb sellele järgneda tagasivaate või kõrvalepõike, mis nihutab fookuse ootamatult teisele osapoolt: kaasvõitlejale, vastasele, juhuslikule pealtvaatajale. Nii moodustub sirgjooneline liikumine: algtõuge, valik, tagajärg, järelkaja. Sõjateema ei ilmu loos loosungina, vaid töötab nähtamatu jõuna, mis muudab iseloome ja jaotab vaikides rollid. Kord räägib mees, kes peab käsku, kord kõneleb inimene, kes küsib, kas käsk ja õiglus kattuvad. Kogumiku keskmes on tõdemus, et sõda murendab mõõtkava: väärtus, mis eile tundus enesestmõistetav, vajab homme tõestust. Novellid ei otsi lahendust ühe pöördega, vaid jätavad lugejale ruumi pildistatud hetke kõrvale asetada järgmise; sellest kujuneb tervik, mida hoiab koos vaoshoitud toon ja valik mitte paisutada juhtunut suuremaks, kui see paistab.

Albert Kivikas kirjutab realistliku vaatluse ja karge rütmiga. Ta seab jutustaja positsiooni lähedale sündmusele, kuid hoiab sammu tagasi, et lasta pildil kõneleda. Tema proosas kohtuvad kohus, mälu ja kõhklus: inimene teeb otsuse, näeb selle mõju ning kaalub, kuidas seda kanda. Kivikas eelistab lauset, kus tegu juhib mõtet, mitte vastupidi; sõnakasutus väldib kaunistust ning suunab tähelepanu olukorra ehitusele. Nii avab „Verimust” mitte ainuüksi sõja teema, vaid ka küsimuse, kuidas jääda selgeks, kui olud nõuavad kiiret sammu ja harjumustest lahti ütlemist. Autori tugevus seisneb võimes näidata valikut enne hinnangut ja lasta järeldusel sündida lugeja peas.