Tulililled. Kimp uudisjutte

Kogumik „Tulililled. Kimp uudisjutte” koondab lühikesi proosapalasid, mis vaatavad eesti külamaailma inimese mõõdus. Tekst liigub mälestuse ja hetkelise vaatluse piiril: jutustaja seab stseeni paika, võtab ette väikese sündmuse ning laseb sellel lõpetada lause, mitte loosungi. Raamat näitab, kuidas töö, argine rituaal ja lähisuhted hoiavad koos kogukonda, ning kuidas üks hääl võib talletada paiga olemust paremini kui üldistus. Laane-Pärdi-motiiv viib lugeja metsatare rahusse ja meenutab, et idüll ei ole siin kaunistus, vaid mälu tööriist. Nii kasvab teosest ülesvõtete rida: õued ja teerajad, millel inimene teeb vaikseid otsuseid; pilgud ja pausid, mis ütlevad rohkem kui selgitus. Autor ei suru jutustusse suurt vastasseisu, vaid laseb väikestel pingetel kujundada tervikut, kus iga jutt sulandub järgmise kõrvale nagu päev teise järel.

Raamat hoiab lühivormi täpsust. Iga pala seab esmalt raami — koht, aeg, ülesanne — ja liigutab siis fookuse tegutseja sisekõnele. Nii tekib selge liin: algimpulss, valik, tagajärg, järelkaja. Külamaailm ei muutu siin dekoratsiooniks; see on otsuste pinnas, millel lugude inimesed käivad. Tekst jätab ruumi lugeja enda meenutustele: detail, mis kordub, ei kinnista üksnes motiivi, vaid avab tee isikliku äratundmiseni. Kogumik kasutab argist kõneviisi, et anda edasi inimlikkust, mida kirjeldus ise esile toob. See hoiak igavikustab mälus püsinud mustreid ilma neid idealiseerimata: tavalised tööd, jagatud vastutus, vaikne üksteisemõistmine. Novellid loovad aastaajatu rütmi, kus vaikus on lause osa ja kus peategelaseks saab sageli hetk, mil inimene tunnistab endale tehtud sammu kaalu.

Albert Kivikas kirjutab selge lauseehitusega proosat, milles tegu juhib mõtet. Teda huvitab, kuidas ühiskondlik surve ja isiklik kohus kohtuvad üksikisiku pilgus; ta valib jutustajapositsiooni, mis on sündmusele lähedal, ent jätab hinnangu lugejale. Kirjanik on tuntud nii eesti küla ainest käsitlevate lugude kui ka sõjakogemuse teemaliste teoste poolest. Paguluses töötanud autor avaldas oma proosat Eesti Kirjanike Kooperatiivi kaudu, mis lubas tal hoida sidet kodukeele ja lugejaga. Kivika proosa tugevus peitub vaoshoitud toonis ja tähelepanuvõimes, mis laseb argisel detailil kanda tervet jutustust: inimene astub sammu, näeb selle mõju ning õpib oma valikut kandma.