Nimed marmortahvlil 4. osa

Albert Kivikase romaani „Nimed marmortahvlil“ neljas osa jätkab Eesti Vabadussõja sündmuste ja noorte vabatahtlike võitlusvaimu kujutamist, keskendudes sõja lõppfaasile ning sellele järgnevatele ühiskondlikele ja isiklikele muutustele. Teos järgib peategelaste sisemist arengut olukorras, kus esialgne idealism on asendumas kurnatuse, kaotuste ja moraalse segadusega. Kivikase kirjutamislaad säilitab varasemate osade realistliku, kuid emotsionaalselt laetud tonaalsuse, tuues esile nii rindel toimuvat kui ka tagalas tekkinud muutusi, sealhulgas suhtumist sõjaveteranidesse ja nooruse kaotatud unistustesse.

Neljas osa ei keskendu enam üksnes sõjategevusele, vaid tõstab esile rahuaegse elu keerukuse ja katsumused, millega sõjast naasnud peategelased peavad silmitsi seisma. Tekstis põimuvad isiklikud läbielamised, poliitilised pinged ja identiteedikriisid, mis peegeldavad noore Eesti Vabariigi sünnijärgset ühiskonda. Kivikas toob esile ka idealismi paratamatu purunemise, küsimuse sellest, mille nimel võideldi ja mida saavutati. Romaani lõpule lähenedes saab selgemaks sõnum, et sõja tegelik mõju ei seisne ainult lahinguväljadel, vaid sügaval inimeses endas – tema mälus, südametunnistuses ja tulevikukujutluses.

Albert Kivikas (1898–1978) oli eesti kirjanik ja Vabadussõja veteran, kelle loomingusse kuulub nii proosa, publitsistika kui ka esseistika. „Nimed marmortahvlil“ on tema tuntuim ja mõjukaim teos, millest neljas osa annab süvenenud ja küpsema käsitluse sõja inimsest tähendusest. Kivikase aus ja kohati kriitiline hoiak annab aimu nii autori isiklikust kogemusest kui ka soovist jäädvustada terviklikku vaadet Eesti iseseisvusvõitluse keerukusele. Neljas osa ei ole pelgalt järg varasematele, vaid iseseisev süvitsiminev mõtisklus vabaduse hinnast ja selle jäädvustamise vajadusest.