Nimed marmortahvlil

Albert Kivikase romaan „Nimed marmortahvlil“ on kahtlemata üks olulisemaid teoseid eesti kirjandusloos – sügavalt isiklik ja samal ajal rahvuslikult märgiline. Esmakordselt 1936. aastal ilmunud romaan toob lugejani Vabadussõja sündmused läbi noore peategelase Henn Ahase silmade. Koolipingist otse sõjatandrile paisatud poisid seisavad silmitsi mitte ainult elu ja surma küsimustega, vaid ka ideoloogiliste valikutega – punased või valged? – mis lõhestasid tollast ühiskonda.

Kivikas ei idealiseeri sõda, vaid näitab seda noorte meeste vaatepunktist kõigis selle julmustes, kahtlustes ja sisemistes konfliktides. Teose aluseks on autori enda läbielamised – ka Kivikas ise liitus 1918. aastal vabatahtlikuna Vabadussõja vägedega. Tulemuseks on romaan, mis ei ole pelgalt ajalooline jutustus, vaid ka psühholoogiline ja poliitiline arengulugu, kus poisikestest saavad hetkega mehed. Vabaduse nimel makstakse kõrget hinda, ja see hind jääb kogu eluks kaasas kandmiseks.

„Nimed marmortahvlil“ on tänaseks omandanud lausa müütilise tähenduse: see on monument neile, kes langesid iseseisvuse eest. Raamatu ainetel valminud lavastus 1939. aastal ning Elmo Nüganeni samanimeline film (2002) on teose sõnumit uutele põlvkondadele edasi kandnud. Romaan ei ole ainult kirjandus – see on ka mälestusmärk, meeldetuletus ja südametunnistus.