Kodukäija

Kuidas ta siia oli saanud ja kust just tulnud, seda ei oleks ta teadnud endale öelda, aga suures kõledas riidehoiuruumis ta oli ja siin oma ülekuube otsis. Kuid nagi, mille otsa ta mäletas ennist oma ülekuue riputanud, oli tühi. Nähtavasti oli siin keegi teine juba enne teda oma üleriideid otsinud ja teiste omad segi paisanud, nagu see hoolimatuks kombeks on võõraste asjade vastu. Oma ülekuube ta igatahes ei leidnud, kuigi kõik nagid reast läbi otsis. Mõnegi otsas rippus üleriideid otse hunnikus, kuid tema omi nende seas ei olnud.
Romaan on mõeldud poliitilise satiirina ja on sellisena esmakordne meie senises kirjanduses.
Teose tegevus sünnib Nõukogude Eestis sügavamal stalinismi ajastul. Sündmuste sõlmeks on üks lavastatud kohtuprotsess Tallinnas, kus kaebealuseks on romaani peategelane, kes eneselegi arusaamatul kombel on kodumaale sattunud.
Romaan sisaldab ootamatuid käänakuid ja haaravaid sümboolseid stseene. Ei ole raske aimata, et raamat tekitab elavat kõneainet. Stiililt meenutab teos autori omaaegset ekspressionistlikku laadi.