Karuskose

Vana Sandra Tiitu oli viimasel ajal vaevama hakanud üks asi. Ja see oli tema poeg, kes käis ülikoolis õigusteadust õppimas. Seni oli poja koolitamisega läinud kõik korrapära selt, nagu oli pidanud minema. Poisi! oli lahtine pea, ta oli lõpetanud gümnaasiumi hea tunnistusega ja astunud siis üli kooli, et hiljem saada advokaadiks või notariks.Oli juba mõnd aega siinnurgas kombeks, et paljud jõuka male järjele jõudnud talud koolitasid oma lapsi. Mõned koo litasid selleks, et neid kergemale elule aidata, sest oli ju talu töö ikka väga raske. Mõned aga sellepärast, et teised ees koolitasid ja nad meestest madalamad ei tahtnud olla. Koolitas siis oma poega ka Sandra Tiit, kuigi mitte otsesel põhjusel, et paljud teised juba enne teda sedasama tegid. Ja miks ei oleks ta pidanud koolitama, kui ta seda jõudis, kui poeg ise nii väga oli tahtnud ja kui see, nagu Tiidule näis, vastuolus ei olnud Sandra talu ega ta suguvõsa tulevikuga.