Karuskose

Albert Kivikase romaan „Karuskose“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi ning käsitleb elu väiketalus ja selle ümber kujunevaid inimsuhteid, pingeid ning põlvkondadevahelisi väärtuste erinevusi. Teose keskmes on Karuskose talu ja selle elanikud, kelle argipäevaseid toimetusi ja sisemisi pingeid kujutatakse vaoshoitud, kuid läbitunnetatud realismiga. Romaanis peegelduvad Eesti maapiirkonna olud 20. sajandi esimesel poolel, mil ühiskondlikud muutused ja isiklikud valikud põrkuvad sageli kokku ajaloo surve ja sotsiaalsete ootustega.

Romaani keskne liikumapanev jõud on küsimus, kellele kuulub maa – kas see, kes seda harib, või see, kes on selle pärinud. Teos uurib, kuidas muutuvad suhted perekonnas ja kogukonnas, kui varasemad väärtused, nagu töö ja maa-armastus, satuvad vastuollu uute hoiakute ja noorema põlvkonna ootustega. Karakterid on mitmetahulised, nende siseelu peegeldab sügavamat muret mitte ainult isikliku, vaid ka rahvusliku saatuse pärast. Kivikas ei paku lihtsaid lahendusi, vaid laseb lugejal tajuda, kuidas elu maastikul ja inimsuhetes kandub edasi keerukate otsuste ja vaiksete murrangute kaudu.

Albert Kivikas (1898–1978) oli eesti kirjanik, kes saavutas tuntuse peamiselt romaaniga „Nimed marmortahvlil“, ent tema looming hõlmab ka hulgaliselt külaelu ja rahvapsühholoogiat käsitlevaid teoseid. Paguluses kirjutatud „Karuskose“ esindab tema rahvuslikult ja ühiskondlikult laetud, kuid samas isikliku tundlikkusega kirjutatud proosat. Kivikas pidas tähtsaks rahva eneseteadvuse ja vaimse kestmise küsimusi ning tema hilisem looming, sealhulgas „Karuskose“, peegeldab selgelt igatsust rahulikuma ja õiglasema elu järele keeruliste aegade keskel.