Sisyphose müüt. Essee absurdist

Albert Camus’ „Sisyphose müüt” on filosoofiline essee, mille keskmes on inimese ja maailma vahelise suhte mõistmine läbi absurdi kontseptsiooni. Teos kuulub Camus’ niinimetatud absurditriloogiasse koos jutustuse „Võõras” ja näidendiga „Caligula”. „Sisyphose müüt” oli noore autori esimene ulatuslikum filosoofiline käsitlus, milles ta püüab sõnastada, kuidas inimene peaks toime tulema maailmaga, mis ei vasta tema ootustele ega paku lõplikke vastuseid. Camus väidab, et absurd sünnib inimese vajadusest leida tähendus ja maailma võimetusest seda pakkuda – see pinge on olemise põhialus.

Camus valib oma mõtiskluste keskseks kujundiks kreeka mütoloogia tegelase Sisyphose, kes on määratud igavesti veeretama rasket kivirahnu mäetippu, kust see iga kord uuesti alla veereb. Selles kujundis näeb Camus sümbolit inimese olukorrale maailmas – lõputu, näiliselt mõttetu pingutus, mis ei vii püsiva tulemuseni. Kuid erinevalt nihilistlikest järeldustest ei pea Camus lahenduseks ei lootust metafüüsikasse ega enesetappu. Tema vastus absurdile on mäss – teadlik ja trotslik elujaatus absurdses maailmas. Inimene, kes mõistab oma olukorda ja vaatamata sellele elab edasi, on Camus’ silmis võitja. Just see mõtteviis teeb Sisyphosest tragöödia asemel kangelase.

Albert Camus (1913–1960) oli prantsuse filosoof, kirjanik ja esseist, kelle looming on tihedalt seotud eksistentsialistliku ja absurdifilosoofia arenguga 20. sajandi esimesel poolel, ehkki ta ise keeldus eksistentsialistiks nimetamisest. Tema looming käsitleb eksistentsi mõttetust, eetilist vastutust ja inimese vabadust vastuseisus ebamäärasele maailmale. Camus sai 1957. aastal Nobeli kirjanduspreemia. „Sisyphose müüt” on jäänud tema filosoofilise mõtte keskseks tekstiks, mille mõju ulatub kirjandusest ja filosoofiast kaugemale – see on leidnud vastukaja nii kunstis, psühholoogias kui ka ühiskondlikus diskursuses, pakkudes tuge neile, kes seisavad silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega.