Sisyphose müüt. Essee absurdist

Albert Camus’ „Sisyphose müüt. Essee absurdist“ on üks 20. sajandi olulisemaid filosoofilisi teoseid, milles autor uurib elu mõtte küsimust olukorras, kus maailm paistab ratsionaalse seletuseta. Camus asetab keskmesse mõiste „absurd“, mis tekib inimese eksistentsiaalse vajaduse ja maailma mõttetu vaikuse vahel. Essee esitab küsimuse: kui elu on olemuslikult mõttetu, kas enesetapp on ainus loogiline vastus? Camus vastab eitavalt – tema hinnangul seisneb inimese vabadus just absurdi tunnistamises ja sellele trotsimises. Selle keskne sümbol on müütiline tegelane Sisyphos, kes on määratud igavesti kivi mäkke veeretama, kuid kelle trotslik teadvus muudab karistuse mõtestatud teoks.

Teos liigub kirjanduse, filosoofia ja psühholoogia piiril, tuues mängu mitmeid teisi autoreid ja tegelasi – näiteks Kafka, Dostoevski, Nietzsche – ning analüüsides nende loomingu kaudu erinevaid reaktsioone absurdi kogemusele. Camus ei paku metafüüsilist lunastust ega põgene irratsionaalsusesse, vaid otsib elutunnetust, mis rajaneb teadlikul valul ja vabadusel. Tema jaoks ei ole absurdsus mitte lõpp, vaid alguspunkt, mis võimaldab elada ilma illusioonideta. Essee keelekasutus on kujundlik, kuid rangelt üles ehitatud, sisaldades loogilisi arutluskäike ja selgelt sõnastatud järeldusi.

Albert Camus (1913–1960) oli prantsuse filosoof, kirjanik ja ajakirjanik, keda seostatakse sageli eksistentsialismiga, ehkki ta ise seda määratlust vältis. Ta pälvis Nobeli kirjandusauhinna 1957. aastal ja on tuntud teoste nagu „Võõras“, „Katk“ ja „Langus“ autorina. „Sisyphose müüt“ kuulub tema varasemasse loomingusse ja moodustab olulise osa tema mõttelise tee algusest, kus eetika, eksistentsi tähendus ja inimsuse piirid on pideva uurimise objektiks. Eesti keeles ilmunud tõlge annab võimaluse tutvuda Camus’ mõttemaailmaga süvitsi ning avab tee tema mõjule ka hilisemas kirjanduses ja filosoofias.