Sisyphose müüt

„Sisyphose müüt” on Albert Camus’ esimene filosoofiline essee, mis ilmus 1942. aastal ja on hiljem kujunenud tema loomingu üheks tähtteoseks. Teos kuulub nn absurditriloogiasse koos romaani „Võõras” ja näidendiga „Caligula”. Essees käsitleb Camus inimelu ja eksistentsi mõttelisust või mõttetust, mille ta seob „absurdi” mõistega. Absurd tekib inimese igatsusest elu mõtte järele ja maailma vaikimisest sellele küsimusele. Camus toob näiteks Sisyphose, kelle jumalad määrasid lõputult mäkke kivi veeretama – see mõttetu tegevus kehastab inimese olukorda maailmas.

Camus tõlgendus eristub aga pessimistlikest käsitlustest: ta leiab, et kuigi elu on absurdne ja mõttetu, ei tähenda see veel enesetapu õigustamist. Vastupidi, Camus kutsub üles mässule, mis tähendab elu aktsepteerimist koos selle mõttetusega. Võitlus absurdiga ja teadlikkus oma olukorrast võib anda inimesele sisemise vabaduse ja isegi õnne. Teos on oma filosoofilises tiheduses ja poeetilises vormis muutunud oluliseks lugemiseks neile, kes otsivad vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele. See on ühtaegu kirjandusteos ja filosoofiline manifest, mis mõjutas sügavalt 20. sajandi mõttelugu.

Albert Camus (1913–1960) oli prantsuse kirjanik, filosoof ja ajakirjanik, kes pälvis 1957. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Tema loomingut iseloomustab eksistentsialistlikust filosoofiast eristuv „absurdi” mõiste, mille kaudu ta püüdis seletada inimese olukorda maailmas. Lisaks esseedele kirjutas ta romaane, näidendeid ja ajakirjanduslikke tekste, milles ühendas filosoofilise sügavuse ja ilukirjandusliku vormi. Tuntuimad teosed on „Võõras”, „Katk”, „Sisyphose müüt” ja „Langus”. Camus’ varane surm autoõnnetuses katkestas tema loomingu, kuid tema ideed ja teosed on jätkuvalt kesksel kohal 20. sajandi kirjanduse ja filosoofia pärandis.