Katk

Albert Camus’ romaan „Katk” viib lugeja Prantsusmaa koloniaallinna Orani, kus argine elu katkeb ootamatult epideemia puhkemise tõttu. Alguses ei võta inimesed märke tõsiseks: surnud rotid ja üksikud haigestumised tunduvad vaid ajutiste nähtustena. Kuid haigus haarab peagi kogu linna, muutes selle suletud maailmaks, kus inimesed seisavad silmitsi surma, hirmu ja üksindusega. Katkust saab mitte ainult meditsiiniline, vaid ka sügavalt filosoofiline probleem, mis sunnib kõiki tegelasi endalt küsima, kuidas elada ja milline on vastutuse, solidaarsuse ja lootuse tähendus.

Romaani süžee on lihtne: linn asetatakse karantiini, haigus möllab, inimesed surevad ja võitlevad ellujäämise nimel. Kuid selle taustal kerkib esile eksistentsiaalne mõõde – katk kehastab mõttetust, juhuslikkust ja kannatuste vältimatust. Teose keskmes on doktor Rieux, kelle kaudu autor näitab inimlikku vastupidavust ja otsust pühenduda teistele, isegi siis, kui kõik näib lootusetu. Romaanis põimuvad õudus ja kaastunne, isiklik valu ja ühine vastutus. Nii saab „Katkust” allegooria inimese kohast maailmas, kus lõplikku seletust ega õigustust pole.

Albert Camus (1913–1960) oli prantsuse filosoof, kirjanik ja esseist, keda seostatakse eksistentsialismiga, ehkki ta ise eelistas end pidada absurdifilosoofia esindajaks. Tema looming keskendub küsimusele, kuidas elada maailmas, mis on mõistetamatu ja mõttetu. Camus’ kuulsaimad teosed on „Võõras”, „Sisyphose müüt” ja „Katk”. 1957. aastal pälvis ta Nobeli kirjandusauhinna oma panuse eest kaasaegsesse mõttelukku ja kirjandusse. „Katk” kuulub tema olulisimate romaanide hulka, pakkudes korraga nii ajastu allegooriat kui ka ajatuid arutlusi inimliku eksistentsi üle.