Ukse võti

Alan Sillitoe romaan „Ukse võti“ kujutab keerulist ja vastuolulist isiksust, kes elab Inglismaa töölisklassi maailmas, kus vaesus, vaimne äng ja püüdlused parema elu poole põimuvad isikliku sisekonfliktiga. Teose peategelane Brian Seaton on noormees, kes on võimeline mõtlema ja tajuma enamat kui teda ümbritsev keskkond lubab, kuid samas on ta võimetu kohanema ühiskonna ootustega. Tema lugu on segu vastuhakust, ükskõiksusest ja eneseotsingust, mida saadavad pidevad pinged vanemate, õpetajate ja tööandjatega.

Sillitoe kasutab tugevat sisekaemust ja detailset argireaalsuse kirjeldust, et tuua lugejani karakter, kes esindab tervet põlvkonda noori mehi sõjajärgses Suurbritannias. Briani kujunemistee on vastuoluline – ta ei otsi lunastust ega suurt eesmärki, kuid tema sisemine rahutus ja vastumeelsus autoriteetide suhtes panevad teda liikuma suunas, mille siht jääb ähmaseks. Keel on otsekohene, kohati rohmakas, kuid alati siiralt läbikatsuv. Romaani atmosfäär on vaikivalt pingeline, luues pildi sisemaailmast, kus tavaline elu ei suuda pakkuda piisavat tähendust.

Alan Sillitoe (1928–2010) oli üks Suurbritannia nn viha noorte (angry young men) põlvkonna esindajaid, kelle looming keskendub töölisklassi inimese siseilmale ja ühiskondlikule äärealale surutud elu kujutamisele. Teda tuntakse eelkõige romaani „Laupäevaõhtune ja pühapäevahommikune“ autorina, kuid ka „Ukse võti“ peegeldab talle iseloomulikku sotsiaalset tundlikkust ja psühholoogilist täpsust. Eesti keelde tõlgitud teos ilmus ajal, mil Sillitoe looming kõnetas ka Nõukogude lugejat oma ausa ja kompromissitu ühiskonnakriitikaga.