Tänavatest ja tähtedest

Alan Marcuse teos „Tänavatest ja tähtedest“ on poeetilis-filosoofiline rännak läbi linnaelu ja inimhinge, milles vahelduvad tähelepanekud argipäeva tänavailt ning mõtisklused eksistentsiaalsete, peaaegu metafüüsiliste teemade üle. Raamat liigub vaimus, kus linn ei ole pelgalt füüsiline ruum, vaid tähenduste ja kogemuste kogum – koht, kus inimene kõnnib samaaegselt asfaldil ja omaenda sisemaastikel. Tekstis peegelduvad ühelt poolt sotsiaalsed teemad, nagu võõrandumine, üksildus ja tänavakultuur, teisalt aga universaalsed küsimused tähendusest, lootusest ja inimlikkusest. Tähed, mis pealkirjas vastanduvad tänavatele, esindavad püüdu millegi suurema ja puhtama poole, mis on alati justkui kättesaamatu, ent siinsamas – taevas üle linna.

Raamat ei ole klassikalises mõttes romaan ega ka pelk esseistika, vaid žanriliselt vabavormiline ja hübriidne, ühendades autobiograafilisi jooni, luulelisi fragmente ja mõttelisi kujundeid. Iga peatükk mõjub kui iseseisev vaatus, milles vahelduvad vaatleja pilk ja seesmine hääl. Autor liigub läbi tänavate ja hetkede – kohtudes inimeste, olukordade ja vaikuste kaudu nii linna kui iseendaga. Väljenduslaad on kujundirohke, kohati napilt märgiline, mõnikord aga süvenev ja kirjeldav. Linnaruumi kaudu jõuab Marcus aina uuesti tagasi inimeseks olemise tuumale: kuidas hoida end terviklikuna maailmas, kus killustumine on norm ja kontakt teistega sageli õrn või ajutine.

Alan Marcus on eesti lugejale vähem tuntud autor, kelle looming paigutub sotsiaalse tundlikkusega ilukirjanduse ja mõtiskleva publitsistika piirialale. „Tänavatest ja tähtedest“ on pigem isiklik vaade kui analüütiline essee, pigem atmosfääri loov kui sihipäraselt seletav. 1990. aastate kontekstis mõjub teos kui omamoodi kultuuriline vahepalaks, mis ei keskendu poliitilisele ega majanduslikule üleminekule, vaid inimese püsimisele muutuste sees. Raamat on sobiv neile, kes otsivad peegeldust omaenese sisekõnedele või mõtlevad, kuidas leida tähendust igapäevase kiiruse ja vaikivate hetkede vahel.