Suur Meaulnes

Prantsuse kirjaniku Alain-Fournier’ romaan „Suur Meaulnes“ on ainus lõpetatud ja avaldatud teos tema lühikeseks jäänud elus. Lugu asetub 20. sajandi alguse Prantsusmaa õhustikku, kuid selle keskmes on pigem igatsus, unistus ja reaalsuse ning fantaasia põimumine. Teos algab sellega, et maapoisi François Seureli ellu astub salapärane ja vabameelne Augustin Meaulnes, kes toob kaasa nii seikluse kui ka rahutuse. Üheskoos satuvad nad mõistatusterohkesse seiklusesse, mis viib lugeja pidustuste ja kadunud armastuse motiivideni. Raamat seob endas nooruse vabaduseihaluse, mälestuste hapruse ja ajastu ühiskondliku kriitika.

Romaani eripäraks on kahe maailma vastandus: ühelt poolt argine koolipoisi- ja külakogukonnaelu, teisalt aga peaaegu muinasjutulisena mõjuv salapärane mõis ja selle lugu. Meaulnes’i otsingud, tema igatsus kättesaamatu järele ja pidev tagasipöördumine kord juba kogetud hetke juurde loovad teosele romantilise ja samas nukra meeleolu. Tekstis kajastub ka 20. sajandi alguse kodanliku ühiskonna kriis, kus ideaalid ja reaalsus ei suuda teineteisega kokku sulanduda. Nii muutub see romaan mitte ainult nooruslikuks seikluseks, vaid ka sügavaks aruteluks inimese vajadusest leida tähendus ja kuuluvus.

Alain-Fournier (kodanikunimega Henri Alban Fournier, 1886–1914) oli prantsuse kirjanik, kelle looming jäi traagiliselt lühikeseks, kuna ta langes Esimeses maailmasõjas kõigest 27-aastaselt. „Suur Meaulnes“ ilmus esmakordselt 1913. aastal ning saavutas kiiresti erilise koha prantsuse kirjanduses, olles hiljem tõlgitud paljudesse keeltesse. Autorit peetakse üheks neist kirjanikeks, kelle teos väljendab oma ajastu nooruse unistusi ja pettumusi. Kuigi ta ei jõudnud luua rohkem romaane, on just see teos andnud talle koha kirjandusloos ning mõjutanud ka järgmisi põlvkondi oma poeetilise ja igatsust täis kujundikeelega.