Makra

Ameerikas, tuli tal meelde, mitmes USA osariigis viiakse surmaotsuseid täide gaasikambris. Surmamõistetu tuuakse väikesse tuppa, nii oli ta kuskilt lugenud, pannakse istuma, tooli all nõus on vedelik, selle kohal paak mingist keemilisest ainest kuulikesega, mis hakkab vedelikku langedes gaasi eritama, ja sellest jääb surma-mõistetu ilusti magama. Surmaotsuse täideviimine toimub nii, et timukas jälgib inimest läbi varjatud vaatepilu, ja kui hukatav märku annab (ja imelik, selles raamatus oli öeldud, et kõik surma-mõistetud annavad ise märku, suhteliselt lühikese aja jooksul), vajutab ta nupule, vastav seadis laseb kuulikese vedelikku langeda, vennike kuuleb enda all sulpsatust, tunneb siis kerget aprikoosilõhna, sest sel gaasil on aprikoosilõhn, jah, aga see ei ole aprikoosilõhn, mõtles ta veel, kui valgustusgaasi lehk talle ninna lõi, tema järele ei tule surm aprikoosilõhnaga.
Kell oleks kolme minuti pärast veerand kaks saanud.