Must muinasjutt

Aki Ollikaineni romaan „Must muinasjutt“ on poeetilise alatooniga lugu, mis asetub põhjamaisesse keskkonda ja põimib endas nii sotsiaalse tegelikkuse kui unenäolise mütoloogia. Teos jälgib kolme tegelase – mustlase, naise ja poisi – rännakut läbi metsiku maastiku, kus talv, vaikus ja tühjus moodustavad ühtaegu nii tausta kui sisemaailma peegelduse. Narratiiv on fragmentaarne ja visuaalselt laetud, liikudes pidevalt unenäo ja reaalsuse piiril. Kuigi sündmused jäävad kohati teadlikult ebaselgeks, tõusevad esile üldinimlikud teemad: eraldatus, igatsus, lootus ja kustumatu vajadus läheduse järele. Seda kõike saadab lakkamatu külm, mis ei ole pelgalt ilmastikunähtus, vaid ka hingeline seisund.

Ollikaineni keel on napp ja täpne, pakkudes rohkem vihjeid kui seletusi. Tema kirjeldused on sageli napid, kuid laetud tugeva kujundlikkuse ja atmosfääriga. Tegelased ei kanna nimesid, mis lisab loole ajatu ja üldistava mõõtme. Mustlane kui rändaja ja võõras, naine kui ema või hooldaja kuju, poiss kui süütuse ja tundlikkuse kehastus – kõik need rollid asetuvad osalt muinasjutulisse, osalt eksistentsialistlikku raamistikku. Tegelaste liikumine läbi karmi looduse loob ruumi nii välisele sündmustikule kui sisemisele peegeldusele, kus piirid elu ja surma, mäletamise ja unustamise, süü ja lunastuse vahel on ähmastunud.

Aki Ollikainen on soome kirjanik ja ajakirjanik, kes pälvis laiemat tähelepanu oma debüütromaaniga „Nälja-aasta“. „Must muinasjutt“ kinnitab tema positsiooni autorina, kelle proosa ühendab sotsiaalse teadlikkuse ja kirjandusliku ambitsiooni. Ollikaineni loomingule on iseloomulik sügav tekstiline kihistus, visuaalne tundlikkus ja võime käsitleda suuri teemasid vaikuse ja nappuse kaudu. „Must muinasjutt“ on selle lähenemise omapärane ja kõhedusttekitavalt kaunis näide, mille mõju jääb kestma ka pärast viimase lehekülje sulgemist.