Nüüd ja enne, siin ja mujal

Aivo Lõhmuse luulekogu „Nüüd ja enne, siin ja mujal” on temale omases vaoshoitud, ent tundlikus keeles kirjutatud poeetiline mõtisklus aja ja koha, mälu ja kohalolu üle. Kogu keskmes on pidevalt muutuva maailma ja inimese sisemiste seisundite vahekord – küsimus, kuidas suhestuda oleviku ja minevikuga, kui mõlemad on ühtviisi haaramatud ja samas määravad. Luuleread liiguvad argisuse ja igavikuliste teemade piirimail, ühendades linnaruumi müra vaikeluliste hetkede ning looduskujunditega. Lõhmuse stiil on napp, tema kujundid täpsed ja varjundirohked, vältides ülepaisutust ja sentimentaalsust.

Luulekogus vahelduvad eksistentsiaalsed ja kultuurikihilised teemad. Mitu teksti peegeldavad kodu ja kodumaa tähendust mitte ainult geograafilises, vaid ka vaimses mõttes. „Siin ja mujal” ei viita ainult füüsilisele ruumile, vaid ka sisemistele seisunditele ja maailmapiltide paljususele. Samas leidub ka isiklikke, vaoshoitud armastus- ja mäluluuletusi, kus autor uurib sõnade ja vaikuse piiri. Kogu luuletekstide vahelt võib leida vihjeid konkreetsetele ajaloolistele või kultuurilistele situatsioonidele, ent need pole kunagi otsesõnalised – lugejale jääb alati mõtteruumi ja tõlgendamisvõimalusi.

Aivo Lõhmus (1950–2005) oli eesti luuletaja, tõlkija ja kirjandusteadlane, kelle loomingule on iseloomulik vaikne täpsus ja filosoofiline süvenemine. Ta on tõlkinud nii klassikalist kui ka kaasaegset luulet, eeskätt vene ja soome keelest, ning tegutsenud aktiivselt ka kirjanduskriitikuna. Tema enda loomingus põimuvad poeetiline isikupära ja kultuuriline teadlikkus, muutes ta üheks oluliseks hääleks hilise nõukogude aja eesti kirjanduses. „Nüüd ja enne, siin ja mujal” kuulub tema varasemate teoste hulka ning avab hästi tema poeetilise käekirja aluseid ja püsivaid motiive.