Pilvedesse poodud lind

Aive Raudkivi raamat Pilvedesse poodud lind on sügavalt isiklik ja samas universaalne teos, mis räägib inimeseks olemise piiridest ja sisemisest tugevusest. Autor kirjutas selle Mustamäe haigla intensiivravipalatis, kus ta veetis oma elu viimased aastad. Lihasnõrkuse tõttu oli ta täielikult sõltuv aparaatidest, mis tagasid talle õhu, toidu ja suhtluse välismaailmaga. Kirjutamine sai talle ainsaks võimaluseks väljendada end, suhelda, töötada ja treenida. Sellest kujunes eluliin, mis hoidis teda elavana nii füüsiliselt kui vaimselt. Raamat ongi kokkuvõte nendest kirjutistest – haiglamuljetest, sisekaemustest ja küsimustest, mille üle mõtisklemiseks on enamikul inimestel liiga vähe aega.

Raamat ei keskendu üksnes haigusele, vaid pigem inimese kohanemisvõimele ja mõttejõule. Raudkivi tekstides on tunda teravat elutaju ja tähelepanu detailidele – ta kirjutab elust, sõprusest, hirmust ja lootusest, ilma et langeks enesehaletsusse. Ta näeb elu paratamatuid kitsendusi, kuid suudab neid muuta tähendusrikkaks. Tema kirjeldused on vahetud ja ausad, kuid nende all on tugev rahu ja selgus: mõistmine, et elu väärtus ei sõltu liikumisest ega tegutsemisest, vaid teadlikkusest ja tundlikkusest. Pilvedesse poodud lind on tunnistus inimesest, kes leidis väljapääsu läbi sõnade, mitte läbi füüsilise vabaduse, ja suutis oma olukorrast hoolimata inspireerida teisi.

Aive Raudkivi sündis 1967. aastal ja suri 2004. aastal. Ta töötas tõlkija ja kirjutajana ning oli inimene, kelle looming sündis äärmuslikus olukorras, kuid säilitas erakordse selguse ja aususe. Tema raamat ei ole ainult isiklik tunnistus, vaid ka mõtisklus inimväärikusest, loovusest ja julgusest jääda inimeseks ka siis, kui elu on füüsiliselt peaaegu peatunud. Pilvedesse poodud lind jääb tema ainsaks, kuid samas erakordselt kõnekaks teoseks eesti kirjanduses – raamatuks, mis annab hääle vaikusele ja liikumatu keha sees elavale vaimule.