Hüvastijätt

Aivars Kalve jutukogu „Hüvastijätt”, ilmunud 1982. aastal kirjastuses Perioodika, koondab lühivorme, milles peegelduvad igapäevaelu peened psühholoogilised nihked, inimestevahelised suhted ja sisemised murdepunktid. Autor keskendub vaiksetele, sageli märkamatutena näivatele hetkedele, milles ilmneb tegelaste maailmatunnetus, võõrandumine või vajadus tähendusliku kontakti järele. Lood on üles ehitatud realistlikus võtmes, kuid nende tonaalsus kannab endas vaikset melanhooliat ja tasakaalustatud empaatiat. „Hüvastijätt” ei viita üksnes sündmusele, vaid ka püsivale seisundile – lahkumisele mingist eluetapist, mõttemustrist või suhetest.

Kogu tekstid on sageli minimalistlikud ja nappide dialoogidega, kuid see vormiline vaoshoitus toob esile sisemise pingestatuse. Peategelasteks on enamasti tavalised inimesed – tööinimesed, linnakodanikud, noored ja eakad –, kelle elu kulgeb vaikselt, ent keda saadab sisemine kahtlus või alateadlik igatsus. Olulised pole niivõrd sündmused ise, vaid nende psühholoogiline tähendus ning hetkede mõju tegelase eneseteadvusele. Kalve kirjutab tasakaalukalt ja ilma nähtava hinnanguta, jättes lugejale ruumi tõlgendamiseks ning mõtisklemiseks. Aeg ja ruum on küll määratletavad, ent taanduvad sageli üldinimliku kogemuse kasuks.

Aivars Kalve (sündinud 1935) on läti päritolu kirjanik ja tõlkija, kelle loomingut on avaldatud ka eesti keeles. Tema lühivormidele on iseloomulik vaoshoitud, täpne stiil ning keskendumine emotsionaalsele realismile. Kalve looming kuulub Baltikumi proosatraditsiooni, mis hindab inimsuhteid ja sisemaailma kujutamist rohkem kui süžeelist pinget. „Hüvastijätt” paigutub selle traditsiooni sisse kui kogumik, mis ei püüa pakkuda dramaatilisi lahendusi, vaid annab vaiksel moel edasi elu argist mitmetähenduslikkust ja sisemisi liikumisi.