Üks veri

Aivar Lembitu romaan „Üks veri“ seob ajaloolise temaatika ja fantaasia, luues loo, mis ulatub sajandite taha, ent kõnetab ka tänapäeva lugejat. Teose keskmes on pärimusele ja muistsele sidemele toetuv lugu, milles ühe perekonna saatus kujuneb lahutamatuks osaks laiemast kultuurilisest ja vaimsest pärandist. Narratiiv areneb kahes ajaruumis – üks asub tänapäevas ja teine sügaval minevikus –, kusjuures mõlemas käsitletakse verd mitte ainult kui sugulust tähistavat elementi, vaid ka kui mälukandjat, mis ühendab inimesi ajastust hoolimata.

Romaani tegevustik areneb paralleelselt eri tegelaste kaudu, kes avastavad seoseid oma päritolu, unustusse vajunud sündmuste ja pärimuse vahel. Lembit kasutab sümboleid ja kujundeid, et siduda üksikisiku identiteet rahvusliku ja ajaloolise kogemusega. Läbi visioonide, unenägude ja arhiivimaterjalide hargneb välja narratiiv, mis peegeldab küsimust kuuluvusest, mälu tähendusest ja sellest, kuidas minevik kujundab olevikku. Looduse, keele ja vere kujundid loovad raamistikku, milles tegelased otsivad tõde, õigust või lunastust.

Aivar Lembit on eesti autor, kelle loomingus on olulisel kohal ajalugu, rahvuslik identiteet ja vaimsed otsingud. Tema kirjutamislaad on introspektiivne, kuid tegevustikuline, pakkudes nii mõtlemisainet kui ka pinget. „Üks veri“ kuulub tema süveneva ja uuriva proosa hulka, mis püüab mõista inimese suhet pärandi ja saatusega, sidudes mineviku vaikse jutu tänapäeva rahutute otsingutega. Tegemist on teosega, mis eeldab lugejalt tähelepanelikkust, kuid pakub vastu sisemist rikkust ja kultuurilist sügavust.