Teisikud ja armukesed. Lühijutud ja luuletused

“Teisikud ja armukesed. Lühijutud ja luuletused” ühendab Aita Kivi jutustusi ja luuletusi, kus fookuses on inimestevahelised võimalused ja nende varjatud vormid. Jutukogumikus kohtuvad kaksikmina, varjunimed ja soovid, mis ei peegeldu otseses vormis, vaid püsivad teksti taga – nende kaudu luuakse dialoogid tegelaste enesepeegelduste ja üksteise kohalolu vahel. Juhtuvad hetked, mil inimene mõistab, et teine pole mitte väljaspool, vaid osalt sees – või siis täpselt vastupidi. Nendes tekstides on märgata argist absurdi, vahetuid situatsioone, mis jäävad pooleli, ent viivad edasi – nii nagu tegelaste suhted nende enda teadvuses. Asi ei seisne suures narratiivis, vaid hetkeotsuste ja märkamatute reaktsioonide jadas, mis jätavad lugeja ise täitma tühimiku ja mõtestama teksti taguseid liikumisi.

Kogumikus leidub ka luuletusi, mis mõne reaga peegeldavad sama teemade dünamikat intensiivsemalt. Sõnade valik suunab tähelepanu nendevahelistele ruumidele – hetkedele, kus kaksikud ei pruugi olla identsed, armusuhte variandid jäävad nähtavuse taha või inimene leiab end paralleelmaailmast. Luuletused ja jutud kõnelevad koos, täiendavad teineteist, mis tekitab tunde teatud struktuuri — midagi, mis ei ole konkreetne, pigem vundament, millel tekstid kõlavad. Tekst ei nõua liigset tõlgendamist, pigem kutsub panustama vaikusest lähtuva tähenduse leidmiseks. See võimaldab kogenud lugejal näha varjust valgust või sõnade vahelt neid mitmevarjundeid.

Aita Kivi (snd 19XX) on eesti kirjanik, kes on tegutsenud peamiselt väikese žanriga — lühijutud ja luuletused on tema loomingus just see formaat, kus tekstid võivad kõlada mõneti kutse või sissejuhatusena, mitte selgelt suunatud jutustusena. Tema käekiri seisneb tühimike äratundmises, vaigistamise võimes ja lugeja kaasamises ilma otsese juhtimiseta. Selles mõttes esitab “Teisikud ja armukesed” üleskutset mitte olla vaatleja, vaid luua osaluse tunne, kus kaksikud, armukesed ja enesepildi peegeldused saavad kõlada läbi lugeja enda sisekõne.