Lendutõusja

Aita Kivi luulekogus „Lendutõusja“ koonduvad värsid, mis on suunatud keskmise kooliea lugejale, kuid ei tee järeleandmisi lihtsustamise või liigse õpetlikkuse suunas. Kogumikku läbivad teemad puudutavad lapsepõlve ja nooruse piirimail aset leidvaid sisemisi nihkeid – esimesi mõtisklusi enda koha üle maailmas, küsimusi õiglusest, sõprusest ja ajutisusest. Luulekogu pealkiri viitab nii kujundlikult kui sisuliselt teekonnale kasvamise suunas, kus laps pole enam päris laps, ent pole veel ka täiskasvanu. Seda seisundit iseloomustab püüdlus, otsing ja ebakindlus, mis saavad Kivi tekstides väljendatud tundlikult ja kujundlikult.

Kivi luuletustes on palju looduspilte, kuid need ei ole pelgalt kirjeldavad – loodus toimib peegeldusena noore inimese meeleoludele ja mõtetele. Pilved, tuul, puud ja linnud on sageli rohkem kui lihtsalt keskkond; nad muutuvad metafooriks seesmistele seisunditele, mis ei pruugi olla alati sõnastatavad, kuid on siiski äratuntavad. Rütm ja keelekujundid on kergesti jälgitavad, kuid mitte ühetaolised – autor kasutab mitmekesist vormi, vaheldades vabavärssi riimiga ning vaikse meeleolu tempokama väljendusega. Mõned luuletused sisaldavad muhedat huumorit, teised aga mõtlikku vaikust, mille kaudu avanevad lugejale elutunnetuse eri kihid.

Aita Kivi on eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingus põimuvad tähelepanelik inimesekäsitlus ning poeetiline täpsus. Ta on kirjutanud nii luulet kui proosat eri vanusegruppidele, kuid ka tema lastele ja noortele suunatud teostes on tunda tugevat isiklikku ja tundelist laengut. „Lendutõusja“ näitab Kivi oskust pöörduda noore lugeja poole ilma ülevalt alla suhtumiseta, pakkudes tekste, mis on mõtlikud, elulähedased ja avatud tõlgendustele. Tema luule loob silla sisemise ja välise maailma vahel, andes noorele lugejale võimaluse mõelda, tunda ja unistada omaenda rütmis.