Iseenda laps

Airika Harriku romaan „Iseenda laps“ on sisekaemuslik ja tundliku tooniga lugu, mis käsitleb emaduse, isikliku identiteedi ja vaimse tasakaalu piire. Peategelaseks on noor naine, kes pärast lapse sündi satub sisemisse konflikti – soov olla hea ema põrkub kokku vajadusega säilitada oma mina ja otsida tähendust väljaspool koduseinte turvalisust. Tekst liigub intiimses ja vaikses rütmis, avades peategelase mõtteid, mälestusi ja kahtlusi, mis ilmnevad argielu pisiseikades, vaikushetkedes ja katkematutes sisemonoloogides.

Romaani ülesehitus on fragmentaarne, peegeldades naise sisemist lahtiharutamist ja soovi mõista omaenda tundeid ja valikuid. Lapse sünd ei kujune ainult rõõmu allikaks, vaid ka peegliks, mille kaudu peategelane näeb enda varasema elu varjukohti ja täitumata unistusi. Autori keel on poeetiline, kuid täpne – Harrik oskab peenelt esile tuua hetki, kus igapäevane kogemus omandab sügava tähenduslikkuse. Laps ei ole üksnes pereliige, vaid osa naisest endast – tema peegeldus, väljakutse ja võimalus kasvada. Teos keskendub sellele, kuidas olla kohal – teise jaoks ja samaaegselt ka iseenda jaoks.

Airika Harrik on eesti kirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingule on iseloomulik tähelepanelik pilk sisemaailma ja inimsuhete varjatud dünaamika vastu. „Iseenda laps“ on tema esikromaan, mille fookuses on naise teekond emaks saamise kaudu iseenda tundmaõppimiseni. Harriku kirjutamislaadis põimuvad isiklikkus ja üldistusvõime, pakkudes lugejale kaasaelamiseks mitmekihilist ja ausat portreed emadusest, mis ei ole idealiseeritud, vaid inimlikult ebatäiuslik ja seetõttu usutav. Romaan kõnetab eriti neid, kes on kogenud muutusi, mida toob endaga kaasa uue elu algus – mitte ainult lapse, vaid ka iseenda sees.