Minu Austraalia

Minu Austraalia. Varjupaik kotkasaarel on jutustus noore naise teekonnast, kes lahkub Eestist ajal, mil justkui midagi ei puudu, kuid rahutus ei lase paigal püsida. Raamat algab saareelu kirjeldusega, kus talvine erakupõli tähendab mitmeks kuuks olemist ainsa vabatahtlikuna kohas, kus igapäevaseks seltskonnaks on eesel, lambad, kaeluskotkad ja teised ligi tikkunud elukad. Öine possum kolistab elektritraatidel, mängukarulaadsed koaalad nosivad eukalüptilehti, elutoa seintel vilksatavad väikesed gekod. Nende kõrval vormub pilt Austraalia linnadest, kus tänaval sulavad üheks eri rahvustest inimesed ja inglise keel kõlab mitmesuguse häälduse ja sõnavarjaga. Raamat seob looduse, linnamelu ja ränduri igapäevased ülesanded üheks kulgevaks eluperioodiks.

Teos kirjeldab vabatahtliku tööd ja juhutöid, mis viivad kord farmi ananasse ja arbuuse tassima, kord linna tänavatele loteriipileteid müüma, kord kohvikusse või baari taldrikuid kandma. Vaheldumisi jutustab autor merereisidest, autoga kõrbeületustest ja pikki kilomeetreid katvatest maanteedest, kus hiigelrekkad lõikavad läbi tühjade alade. Saarele ja mandrile jäävad mälestused skorpionidest vannitoas, tormisest merest, kummalise lõhnaga seentest, karnevalidest ja ametnikega kohtumistest, kus elamisluba tundub vahel habras. Lood vormuvad episoodideks, milles kord tõstavad pead hirm ja üksindus, kord üllatuslik kergendus või naer, kui midagi laabub vaatamata plaani puudumisele. Pooleaastaseks kavandatud vabatahtlik aeg venib, sest juhused ja kohtumised ei lase saarega sidet kergekäeliselt katkestada.

Raamat sobib lugejale, keda kõnetab ränduri elu ja sisemine otsinguvajadus, mitte ainult sihtkohtade nimekiri. Minu Austraalia on ühelt poolt ülevaade töödest, mida noor ilmarändur saab teha, et end võõras paigas ülal pidada, teiselt poolt aga katse mõista, mida inimene tegelikult otsib, kui kodust lahkub. Episoodiline ülesehitus lubab raamatut lugeda nii järjest kui peatükkide kaupa, iga lugu avab korraks ühe uue nurga sellel, mis võib juhtuda, kui unistustemaa osutub korraga nii karmiks kui ligitõmbavaks. Nii kujuneb kogemusest, mis algas lihtsa minekuna, tagantjärele eluperiood, mille juurde autor ikka ja jälle mõttes tagasi pöördub ning millest lugeja leiab nii äratundmist kui ka tõuget omaenda plaanide üle järele mõelda.