Saaks kord seda imet veel vaadata. Luulevalimik. Koostatud 1979

Aira Kaalu luulevalimik „Saaks kord seda imet veel vaadata“ koondab autori eri ajajärkudel loodud luulet, andes tervikliku pildi tema kujunemisest ja arengust poeedi ning mõtlejana. Valimikus leiduvad nii varasemad kui hilisemad tekstid, millel on ühine sisemine telg: inimese ja maailma, mälu ja hetke, elu hapruse ja püsivuse vahekord. Tugeva tähelepanu all on loodus – mitte pelgalt taustana, vaid kui mõtte- ja tundekatalüsaator. Mitmed luuletused mõtisklevad aja kulgemise ja jäädvustamise võimalikkuse üle, sageli läbi isikliku kogemuse, ent hoides siiski teatud üldistavat tooni.

Valimikust joonistub välja Kaalu poeetiline maailm, kus elu kulg on seotud nii looduse kui mälestustega. Tema kujundikeel on lakooniline ja täpne, sageli argine, ent avatud üllatavatele nihestustele. Ta ei pelga eksistentsiaalseid küsimusi, ent ei käsitle neid pateetiliselt, vaid pigem tagasihoidlikult ja mõtlikult. Mitmetes tekstides kõlab ka kultuuriline või filosoofiline alltekst, mis viitab autori lugemusele ja laiale vaadetele. Luulevalimikus on läbivalt tuntav teatud sisemine rahutus – soov mõista või leida sõnu, millega väljendada seda, mis on sõnastusele alati pisut vastuhaku ees. Pealkiri ise vihjabki sellele igatsusele näha veel midagi olulist, enne kui on hilja.

Aira Kaal (1911–1988) oli eesti kirjanik, kriitik ja luuletaja, kelle looming ulatus üle mitme kümnendi. Tema varasem tegevus kriitikuna ja kirjandusorganisatsioonides kajastus ka hilisemas tekstiloomes, kus tal oli oskus ühendada isiklik hääl ja kultuuriline teadlikkus. Tema luule ei olnud kunagi pelgalt vormiline harjutus, vaid kandis endas sisemist tõsidust ja vastutust. Kaalu keel ei püüdnud olla efektne, vaid sisuline – tema tekstide jõud tulenes vaoshoitusest ja tähelepanuvõimest. Käesolev valimik, koostatud 1979. aastal, annab tagasivaatelise pilgu autorile, kelle looming on Eesti luule maastikul omaette ja väärikas tervik.