Kodunurga laastud 2. osa

Proosakogumiku „Kodunurga laastud“ teine osa jätkab Aira Kaalu esseistlikku ja mälestuslikku rännakut mööda talle armsaid paiku ja hetki. Lood on oma olemuselt lühikesed ja subjektiivsed, neis on ühendatud isiklik tähelepanek, looduslähedus ja kultuuriline või ajalooline kontekst. Näiteks jutus „Veeuputuse aegu“ meenutab autor üleujutust ja selle mõju igapäevaelule, teoses „Lambad, saun ja sauna vaa“ aga avaneb maalähedane pilk vanade tavade ja väikeste rituaalide poole. Ka „Kohtumine luikedega“ ja „Oma saar“ kujutavad looduse ja inimese kokkupuutehetki, milles segunevad nostalgia ja täpne detailitaju.

Mitmes loos keskendub Kaal omaenda sisemaastikele, olgu see „Intiimne maastik“ või „Kas rõõmustada või kurvastada?“, kus ilmneb tema võime siduda vahetu elamus üldisema arutlusega elu või ühiskonna üle. „Sadat sorti okaspuid ehk Otsa Mihkli avastamine“ käsitleb ühe inimese kaudu loodustunnetust ja maastikukogemust, mis kannab endas nii huumorit kui uurivat pilku. Lühivormis kirjutatud fragmendid ei taotle suuri narratiive, vaid pigem fikseerivad tähenduslikke hetki, mis oleks muidu kaduvad. Kogumik moodustab katkendliku, ent mõtestatud terviku, milles autor jälgib tähelepanelikult nii keskkonda kui inimesi selles.

Aira Kaal (1911–1988) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja esseist, kelle loomingus põimusid isiklik ja avalik, looduslähedane ja filosoofiline. Teda iseloomustab keeleline täpsus ning võime tabada tähendust igapäevastes detailides. Oma hilisloomingus kaldus Kaal üha enam publitsistlike ja mõtisklevate lühivormide poole, milles peegeldus tema elukogemus ja kultuuriline vaateväli. Ta pidas oluliseks sidepidamist maaga ja selle tunnetamist mitte ainult füüsilise, vaid ka emotsionaalse ruumina.