Võlaraamat

Aino Thoeni romaan „Võlaraamat“ käsitleb inimese sisemist võlga minevikule, südametunnistusele ja kaotatud sidemetele. Teose keskmes on naine, kelle elu paguluses on väliselt lihtne ja kohanenu, kuid kelle mõtted ja tunded viibivad ikka veel sõjaeelses Eestis, katkestatud inimsuhetes ja tegemata valikutes. „Võlaraamat“ ei tähista siin ainult materiaalset või juriidilist dokumenti, vaid kujuneb sümboliks elu jooksul kogunenud moraalsetest ja emotsionaalsetest kohustustest – sellest, mida ollakse endale ja teistele võlgu, teadlikult või vastu tahtmist.

Romaan kulgeb aeglases ja mõtisklevas rütmis, põimides oleviku igapäevaelu stseene tagasivaadetega minevikku. Peategelase siseilm on täis kaalutlusi, kõhklusi ja vaikseid kahetsusi, mis kerkivad esile näiliselt tavalistes olukordades – kohtumistes, kirjavahetuses, üksildastes hetkedes. Thoen ei paku selgeid järeldusi ega dramaatilisi sündmusi, vaid keskendub tunnetuslikule liikumisele ja enesega leppimise protsessile. Pagulust ei kujutata ainult ruumilise nihkena, vaid kui püsivat nihet inimese ajatajus ja kuuluvusetundes. Seda võimendab autori rahulik, täpne ja psühholoogiliselt peen keel, mis hoiab pinget ka ilma nähtavate konfliktideta.

Aino Thoen oli eesti naisautor, kelle looming sündis sõjajärgsel perioodil paguluses, peamiselt Rootsis. Tema teoseid iseloomustab intiimne vaade inimese sisemisele maailmale ja keskendumine naiste kogemusele ühiskondlikult ebakindlas ja isiklikult habras olukorras. „Võlaraamat“ on tema ainus teadaolev romaan ning jääb väärtuslikuks panuseks eesti naiskirjandusse just seetõttu, et annab hääle vaiksele, ent järjekindlale eneserefleksioonile. Teos kõnetab neid, kes tunnevad elu kanda jäänud kaalu mitte tegude, vaid tunnete ja valikute tasandil – vaikne, aga sügavalt aus teos inimlikust vastutusest iseenda ees.