Igaviku veskid

Aino Thoeni romaan „Igaviku veskid“ kuulub eesti pagulaskirjanduse varasemasse kihti, kujutades elu murrangulisel ajal, mil inimsaatust vormivad nii isiklikud kui ühiskondlikud jõud. Teose keskmes on vaimselt tundlik ja oma kohta otsiv peategelane, kelle elu kiskuvad eri suundadesse nii sisemised tõmbed kui väline surve. Romaan ei keskendu pelgalt sündmustele, vaid läheneb neile psühholoogilisest ja eksistentsiaalsest vaatenurgast. Pealkirjas sisalduv „veski“ kujund viitab ajale ja saatusetunnetusele – inimese tahtele allumatule jõule, mis jahvatab mälestusi, lootusi ja ka kahetsusi.

Romaan liigub ajas ja ruumis, põimides meenutusi kodumaalt ja hetki paguluses, sisemist rännakut ja suhet kõrgemaga. Oluline osa on usul ja metafüüsilistel otsingutel – tegelased ei otsi üksnes praktilist ellujäämist, vaid ka vaimset selgust ja põhjendust sellele, miks maailm on muutunud selliseks, nagu ta on. Tunded, nagu süü, leppimine ja tänutunne, põimuvad igapäevaste kogemustega. Thoen suudab jäädvustada elu, mis ei allu lihtsatele seletustele, ja inimesi, kes ei tee alati õigeid, ent siiski siiraid valikuid. Keelekasutus on tasakaalukalt poeetiline, vahel isegi palvetaoline, sobitudes hästi teose vaikse, mõtliku atmosfääriga.

Aino Thoen (1901–1987) oli eesti kirjanik ja kultuuritegelane, kelle loomingus väljendub sügav religioosne maailmatunnetus ja eetiline vaateviis. Ta kuulus nende autoreid hulka, kes jätkasid kirjutamist paguluses, püüdes mõtestada isiklikku ja rahvuslikku identiteeti uues, katkestatud maailmas. „Igaviku veskid“ on tema üks olulisemaid teoseid, mis käsitleb mitte ainult ajaloolise trauma tagajärgi, vaid ka elu jätkumise võimalikkust usus ja vaimses vastupidavuses. Thoeni proosa on vaoshoitud, ent sügavuti minev, rääkides lugejaga vaikses, kuid kindlas hääles, mis on jäänud oluliseks osaks eesti pagulaskirjanduse pärandist.