Proua Amalie jutud

Aino Praakli teos „Proua Amalie jutud“ koosneb lühivormis kirjutatud vahepaladest, mis kujutavad ühe vana daami argipäeva, mälestusi ja mõttelõnga uitamisi. Peategelane Amalie elab justkui vaikses äärelinnas, vaadeldes elu möödumist akenlahti korterist, aiatoolilt või mälestuste kaudu, mis põimuvad olevikuga. Lood on lühikesed, sageli nappides sõnadesse mahutatud hetked, mis toovad lugeja ette ühe elu aja ja ruumi – maailma, kus väiksed detailid, kõnelused naabritega, postkaartide lugemine või lapsepõlve meenutamine saavad kandvaks sisu- ja emotsioonikihiks. Nii sünnibki rütm, kus lihtne argipäev omandab tähenduse vaikses, vahetus toonis räägitud tekstide kaudu.

Praakli ei taotle suurte sündmuste kirjeldamist ega dramaatilist arengut, vaid keskendub atmosfäärile ja peenele tähelepanule, millega kujutatakse vanema inimese sisemaailma. Amalie ei ole tüüpiline passiivne vanaproua, vaid tähelepanelik vaatleja, kelle kaudu avaneb inimestevahelise läheduse, üksilduse ja aja kaduvuse tunnetus. Keel on napp, samas täpne, ning lubab lugejal aeglustuda ja sisse elada maailma, kus vestlus postiljoniga või mälestus kaotatud kellestki võib kanda sama palju tähendust kui elumuutev otsus. Iga jutt on iseseisev, ent kokku moodustavad need õrna ja järjekindla portree inimesest, kelle sees elu veel kestab, isegi kui see väliselt vaibub.

Aino Praakli on keeleteadlane ja kirjanik, kelle huvi keele, kultuuri ja inimese sisemaailma vastu peegeldub ka tema ilukirjanduslikus loomingus. „Proua Amalie jutud“ eristuvad tänapäevases kirjandusruumis oma vaikse intensiivsuse ja kohalolu kaudu – see on raamat, mis ei nõua tähelepanu, vaid kutsub seda rahulikult, ent kindlalt. Autor suudab anda hääle tegelasele, kes sageli jääb kirjanduses tahaplaanile, ja teeb seda ilma sentimentaalsuseta, väärikalt ja elutargalt.