Umimetsades. Luulet 1976-1977

Aino Perviku luulekogumik „Umimetsades. Luulet 1976–1977“ on sisekaemuslik ja kujunditihe teos, mis koondab kahe aasta jooksul kirjutatud värsse. Tegu ei ole lastekirjandusega, millega Pervik on laiemale lugejaskonnale tuntud, vaid hoopis isiklikuma ja süvenenuma luulega, mis peegeldab ajastu varjatud meeleolusid ning autori enda mõtisklusi inimeseks olemise, looduse ja vaikuse üle. Kogumiku keskmes on inimene looduse keskel – mitte selle valitsejana, vaid tundliku tajujana, kes otsib tähendusi ummikus, suletuses ja metsikus vaikuses.

Perviku tekstid on lakoonilised, kuid kujundirohked. Umimets – metafoorina tihe, läbimatu ja metsik ala – muutub mitmetähenduslikuks sümboliks, mis võib tähistada nii vaimset üksindust kui ka sisemist otsingut, isegi vabaduse aimdust tsenseeritud või piiratud maailmas. Luuletused on sageli vabavärsilised, hoides keelelise rütmi loomulikuna, peaaegu kõnekeelsena, kuid sisult intensiivsena. Autor kasutab lihtsaid loodusmotiive – puud, linnud, vesi –, et liikuda nende kaudu inimsuhete, ajataju ja vaikuse sisemusse. Kogumikus kajastub ka ühiskondliku tausta kaudne kohalolu, mida ei sõnastata otseselt, ent mis on tajutav vaikimiste ja väljajätmiste kaudu.

Aino Pervik (sündinud 1932) on eesti kirjanik ja tõlkija, kelle looming katab mitmeid žanre ja sihtgruppe. Kuigi tema tuntus põhineb eeskätt lasteluulel ja -proosal, on ta avaldanud ka täiskasvanutele mõeldud luulet ja esseistikat. „Umimetsades“ kuulub tema luuleloomingu tõsisemasse ja varjatumasse ossa, jäädes iseseisvaks tervikuks, mis eristub tema muust loomingust nii tonaalsuse kui väljenduslaadi poolest. See kogumik on isiklik ja rahulik, kuid alateadlikult jõuline, pakkudes lugejale võimalust vaikseks, kuid kõnekaiks sisevaadeteks.