Kiikujad väravakaartel

Aino Perviku „Kiikujad väravakaartel“ on realistlik lühiproosa kogumik, milles autor käsitleb inimeseks olemise argiseid, ent sügavalt tähenduslikke tahke. Jutustused avavad fragmente nõukogudeaegsest maaelust ja väikekodanlikust elukorraldusest, keskendudes tavalistele inimestele ning nende sisemaailmadele. Lugeja kohtub inimestega, kes istuvad väravakaartel, kiiguvad, räägivad ja vaikivad – inimesed, kes elavad vaikselt, kuid kelle eludes peituvad igatsused, kibestumised ja leppimised. Pervik ei dramatiseeri ega idealiseeri, vaid kirjutab vaoshoitud, tähelepaneliku pilguga, andes igale tegelasele ruumi olemas olla just sellisena, nagu nad on.

Tekstid kujutavad aja aeglast kulgu, kus välised sündmused võivad olla tagasihoidlikud, kuid sisemised liikumised ja tundetoonid on peened ja läbimõeldud. Mõned lood viitavad põlvkondade vahelistele erinevustele, teised lahkamisele allasurutud soovide ja igatsuste üle. Pervik näitab, kuidas ühiskondlikud olud, ajaloolised traumad ja peresisene vaikimine kujundavad inimsuhteid ning elutunnetust. Kiikumine väravakaartel pole ainult tegevus, vaid ka metafoor – liikumine paigal olles, mõttesse vajumine, elu kulgemine mööda harjumuspärast trajektoori, millest siiski kumab läbi midagi ainulaadset ja kordumatut.

Aino Pervik (sündinud 1932) on üks mõjukamaid ja mitmekülgsemaid eesti kirjanikke, kelle looming hõlmab nii lastekirjandust kui ka täiskasvanutele mõeldud proosat. Ta on tuntud oma tähelepaneliku sotsiaalse vaistu ja terava inimsuhete taju poolest. Kuigi Pervik on enim tunnustust kogunud lasteraamatute autorina, näitab „Kiikujad väravakaartel“ tema võimekust kirjutada ka täiskasvanud lugejale, osutades peenetundeliselt sellele, kuidas vaikne argipäev sisaldab endas elu sügavamaid kihistusi.