Täiskasvanupedagoogika

Raamat käsitleb täiskasvanute õppimist kui sihipärast tegevust, kus kogemus, motivatsioon ja vastutus kujundavad õpiruumi teisiti kui kooli- või ülikooliastmes. Teos määratleb, millal inimene on õppija, millal praktik ja millal juhendaja, ning näitab, kuidas need rollid vahelduvad ühes ja samas tööprotsessis. Käsitlus seob hariduse ja kasvatuse, sest täiskasvanu õpib sageli töö, pere ja ühiskondlike kohustuste ristumiskohas, kus eesmärgid on konkreetsed ja ajaraamid piiratud. Autor näitab, kuidas õppimist toetab selge siht, läbipaistev ülesannete jaotus ja tagasiside, mis keskendub käitumisele, mitte isikule. Raamat ei otsi universaalset metoodikat, vaid kaardistab põhimõtted, mille alusel koolitaja, juht või lektor valib sobiva vormi: loengu, arutelu, juhtumianalüüsi, praktikumi, eneseanalüüsi või kollektiivse refleksiooni.

Kogumik pakub juhiste jada, kuidas kujundada õpikeskkond, kus inimesed saavad oma töökogemust mõtestada ja oskusi sihipäraselt täiendada. Teos kirjeldab, kuidas sõnastada õpieesmärgid nii, et need oleksid mõõdetavad tööülesannete kaudu, kuidas siduda uued teadmised varasema praktikaga ja kuidas vältida olukorda, kus koolitus jääb eraldiseisvaks sündmuseks. Raamat toob välja tüüpilised takistused: ajapuudus, hirm eksida, rituaalne osalemine, mille taga puudub isiklik eesmärk. Käsitlus pakub lahendusvõtteid, mis ei nõua suuri ressursse: õppijate enda näidete kasutamine, väikeste harjutuste sidumine igapäevase tööga, õpitu dokumenteerimine lühikeste memode või tegevusplaanidena, risttagasiside rühmades, kus rollid vahetuvad. Raamat rõhutab ka hindamise eesmärki: mõõtmine kinnitab, kas muutus toimus, kuid peamine tulemus on uue tööviisi püsiv kasutus, mitte vaid testitulemus.

Teos on mõeldud täiskasvanupedagoogikaga järjekindlalt tegelevatele inimestele, kuid see kõnetab ka praktikuid, kes juhivad meeskondi või korraldavad siseõpet. Raamat annab juhile raamistikku, kuidas siduda koolitus organisatsiooni eesmärkidega: juht määratleb vajaliku pädevuse, koolitaja tõlgib selle õpimooduliteks ja õppija seob need oma tööülesannetega. Lektor leiab siit mudeleid, kuidas hoida rühma tähelepanu, kuidas planeerida temposid ja kuidas kasutada küsimusi, mis avavad varjatud eeldused. Asjahuviline saab ülevaate, kuidas valida endale sobiv õppimise tee, kuidas hinnata allikaid ja kuidas hoida enesejuhtimist, et õpe ei katkeks esimese tagasilöögi järel. Raamat ei paku valmis retsepte, vaid annab töövahendid, mis aitavad igal lugejal kujundada järjepideva, tulemust loova õppimise süsteemi.