Valge laev

„Valge laev” on Aino Kallase novellikogumik, mis ilmus 1931. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandel. Teos koondab endasse erinevaid lugusid, milles põimuvad ajaloolised, legendilaadsed ja isikliku kogemuse mõõtmed. Kogumiku jutustused puudutavad inimeseks olemise piire, armastuse ja truuduse katsumusi ning elu paratamatut kaduvust. Lugeja ees avaneb maailm, kus mineviku kajad, rahvapärimused ja isiklikud elumälestused loovad mitmekihilise ja poeetilise terviku.

Novellikogu sisukord on lai ja mitmekesine: seal leidub nii legendiainelisi lugusid („Legend noorest Odelest ja pidalitõbisest”, „Lasnamäe valge laev”), elu ja surma piire puudutavaid jutustusi („Vana Oru surm”, „Meil on surnu seltsis”), armastuse ja inimese sisemaailma kujutusi („Üks armastuselugu”, „Võõras veri”, „Rändav küünal”), aga ka poeetilisi ja mälestuslikke hetki („Saaremaa ülistus”, „Lahkuvate laevade linn”). Ühtviisi leidub kogumikus nii traagikat kui ka sügavat sisekaemust, mis muudab iga loo eraldi, aga ka kogu teose tervikuna mõtlemapanevaks ja emotsionaalselt pingestatuks.

Aino Kallas (1878–1956) oli eesti päritolu soome kirjanik, kes on tuntud oma novellide ja ajalooliste romaanide poolest. Tema loomingus on oluline koht müütilisel ja legendilaadsel ainestikul, mida ta sidus poeetilise ja psühholoogilise sügavusega. Kallase teosed, sealhulgas „Reigi õpetaja”, „Barbara von Tisenhusen” ja „Hundimõrsja”, on saanud oluliseks osaks nii eesti kui ka soome kirjanduskultuurist. „Valge laev” kinnitab tema positsiooni autorina, kes suutis ühendada ajaloolise täpsuse ja poeetilise kujutlusvõime, luues ajatuid lugusid inimkogemuse piirest.