Seitse neitsit

Aino Kallase teos „Seitse neitsit“ on novellikogu, milles autor jätkab talle omast poeetiliselt sügavat ja sageli traagilise alltooniga jutustamislaadi. Kogu koondab seitse lugu, mille keskmes on naistegelased, keda ühendavad sümboolsed ja saatuseküllased motiivid – armastus, usk, süü ja igatsus. Nende naiste lood on seatud eri aegadesse ja paikadesse, ulatudes ajaloolisest ainest tänapäevasematesse kontekstidesse, kuid alati on esil eksistentsiaalne mõõde: inimese haavatavus elujõudude ja ühiskondlike normide ees. Novellide rütm on aeglane, keelekasutus lüüriline ning tunnetuslik pingestatus saavutatakse pigem vihjete ja vaikuste kui selgete sündmuste kaudu.

Iga novell selles kogumikus kannab omaenda atmosfääri, ent koos moodustavad nad ühtse, sümbolistliku mõttelaadiga läbipõimunud terviku. Neitsilikkus, mis pealkirjas esile tõstetud, ei tähenda pelgalt elulist seisundit, vaid sümboliseerib ka puutumatust, eraldatust ja valikut mitte alluda. Naiste kujutamine on nii esteetiline kui eksistentsiaalne – nad on aktiivsed tundjad, otsustajad, vahel ka hukkujad, kelle valikuid määravad sügavad sisemised jõud ja karmid sotsiaalsed või metafüüsilised piirangud. Lood ei paku lihtsat lahendust ega lunastust, vaid viivad lugeja otsekui rituaalsesse ruumi, kus valik ja tagajärg on alati läbipõimunud.

Aino Kallas (1878–1956) oli eesti päritolu soome kirjanik, kelle looming ühendab ajaloolise jutustamise, mütoloogilise kujundlikkuse ja sümbolismi elemente. Tema proosale on iseloomulik keeleline täpsus ja poeetiline pingestatus, mille kaudu ta käsitleb sageli naiseks olemise süvakihtidega seotud teemasid. Kallas elas ja töötas nii Eestis kui Soomes, olles kultuurisillaks kahe rahvuse vahel. „Seitse neitsit“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi ning väljendab küpset maailmataju ja teadlikkust inimese saatuse traagilisest mõõtmest. See teos jätkab Kallase ainulaadset joont Euroopa modernistliku kirjanduse vaimus, olles ühtaegu tundeline, müstiline ja täpne.