Reigi õpetaja. Püha jõe kättemaks

„Reigi õpetaja“ ja „Püha jõe kättemaks“ on kaks Aino Kalda lühiromaani, mis on ilmunud ühes köites ning seovad ajaloolise ainese poeetilise väljenduslaadiga. „Reigi õpetaja“ viib lugeja XVII sajandi Hiiumaale, kus pastor Paul Lempelius jutustab omaenese kurva loo. Ta kirjeldab, kuidas tema abielu variseb kokku diakon Jonas Kempe ilmumisega, kelle võludele langeb ohvriks ka pastori abikaasa. Teos põhineb ajaloolistel kohtuprotokollidel, kuid Kallas on sellele lisanud poeetilise ja sügavalt traagilise mõõtme, mis muudab loo inimliku eksistentsi ja armastuse paratamatute konfliktide allegooriaks. Romaani on peetud üheks tema jutustamiskunsti tipuks, kus päevikumeeleolu ja ajalooline rekonstruktsioon põimuvad lüürilise väljendusviisiga.

„Püha jõe kättemaks“ on oma tonaalsuselt ja vormilt sarnane: ka see tugineb muistsetele kroonikaile ja rahvapärimustele, mis on saanud kirjaniku käe all kunstipärase kuju. Teos räägib liivlaste ülestõusust ja selle traagilistest tagajärgedest, seades esiplaanile inimlikud valikud ning vägivalla paratamatuse. Mõlemas loos on olulisel kohal süü ja lunastuse temaatika ning küsimus inimese saatusest ajaloo pööristes. Kallas oskab ühendada faktitäpsuse ja poeetilise jutustamislaadi nii, et lugemisel tekib mulje muistse aja hingusest, mis samas kõneleb kaasa ka tänapäeva lugejale. Raamat on hea näide tema niinimetatud „veriste lugude“ stiilist, kus armastus ja surm põimuvad lahutamatult.

Aino Kallas (1878–1956) oli eesti päritolu soome kirjanik, kelle loomingus kohtuvad ajalooline realism ja sügav lüürika. Ta sündis Helsingis ja abiellus eesti keeleteadlase Oskar Kallasega, kelle kaudu kujunes tal tugev side Eesti kultuuriga. Kallas kirjutas peamiselt proosat, kuid ka luulet, olles mõlema rahvuskultuuri kirjanduse oluline ühendaja. Tema tuntumate teoste hulka kuuluvad „Barbara von Tisenhusen“, „Reigi õpetaja“ ja „Hundimõrsja“, mida on sageli koondatud ühise nimetaja alla kui tema ajaloolised armastuslood. Tema teoseid iseloomustab arhailise ja poeetilise keelekasutuse ühendamine traagiliste ainestega, mis teeb ta üheks omanäolisemaks autoriks nii eesti kui ka soome kirjandusloos.