Mere tagant 1. osa. Jutustused Eesti teoorjuse ajast

Aino Kallase jutukogu „Mere tagant. 1. osa“ sisaldab valikut jutustusi, mis käsitlevad Eesti teoorjuse aega 19. sajandi esimesel poolel. Esmakordselt 1905. aastal ajalehe Postimees kirjastusel ilmunud teos on tugevalt ajaloolise suunitlusega ning keskendub peamiselt talurahva eluolule, rõhumisele ja sellele vastandatud inimlikule väärikusele. Läbivateks teemadeks on sotsiaalne ebaõiglus, identiteeditunne ja vaimne vastupanu, mis ei pruugi avalduda otsese mässuna, vaid peitub sageli vaikses kannatuses, väärikuses ja sügavas, sõnatagi edasi antavas õiglustundes.

Jutustused toovad esile eesti talurahva seisundi baltisaksa mõisnike domineeritud ühiskonnas, kus rõhumine ei olnud pelgalt majanduslik, vaid ka sügavalt isiklik ja kultuuriline. Kallas kujutab tegelasi sümpaatiaga, kuid ei romantiseeri nende saatust; tema stiil on tagasihoidlikult poeetiline, sageli ka psühholoogiliselt nüansirikas. Igas loos avaneb mingi uus tahk teoorjuse ajastu vaimsest olustikust – mõisate despootia, peresid lahutav vägivald, vabaduseiha, aga ka sügavamad tunnetuslikud kihid, milles peegelduvad inimlikud igatsused ja sisemine tugevus. Tegelaste kaudu avaneb eesti rahva ajalooline mälu ja kollektiivne kogemus, mida Kallas on püüdnud mõtestada läbi isiklike, väikeste, ent tähenduslike lugude.

Aino Kallas (1878–1956) oli eesti päritolu Soome kirjanik, kelle looming seob kahe rahva kultuuripärandit. Tema kirjanduslikud huvid ulatusid ajaloolisest proosast müstilise ja dramaatilise ainestikuni, kuid varajases loomeperioodis, kuhu kuulub ka „Mere tagant“, keskendus ta tugevalt Eesti ajaloo ja rahvuse kujutamisele. Kallas oli üks esimesi, kes tõi eesti talurahva ajaloolised kogemused Euroopa kirjandustraditsioonile omasesse lüürilis-realismi vormi, säilitades samas kohaliku koloriidi ja ajaloolise täpsuse. „Mere tagant“ on ka tänapäeva lugejale oluline nii oma kirjandusliku väärtuse kui kultuurilise tähenduse poolest – see on mälestus ja mõtestus korraga.