Minu Kambodža. Seljakotireis iseendasse

Reisikiri jälgib minategelase ja tema kaaslase teekonda Kambodžas, kuhu nad lähevad pärast loobumist töökohtadest ja ettevõtlusest. Teos algab otsusega minna ning liigub episoodidena: suurlinnad, ujuvkülad jõgedel, mägidžunglite äärealad, templid ja rannalinnad. Autor kirjeldab kohanemist üürikodudes, sõitu rolleriga ja inglise keele õpetamist kloostrikoolis. Jutu sees on käigud Angkor Wati ja Choeung Eki mälestuspaika, sõidud Kepi ja Koh Kongi kanti ning kokkupuuted maamiinide ja tolmuste teedega. Raamat kuulub „Minu“ sarja ning toimetuslik meeskond on selgelt esile toodud: toimetaja Kaja Sepp, kaardi autor Kudrun Vungi, kujundaja Madis Kats; fotod on autorilt ja Kadri Talvistult. Nii koondub piltide ja tekstide kaudu vaatluste rida, kus iga peatükk seob liikumise, kohtumised ja argised korraldused. Kirjastaja sisuleht ja müügikirjeldused kinnitavad nii rännaku teljed kui ka väljaande ülesehituse.

Raamat näitab reisi kui tööriista, mis nihutab vaadet ja harjumust. Autor sõnastab hirmud ja kõhklused ning paneb need proovile liikumisega: pangakaardi kood, piletite ost, arutelud lähedastega, kohapealsed otsused. Tekst vaheldab liikumist ja vahepeatust: turukäigud, templiteed, õpetamistunnid, maastikulugude katkendid ja poliitilise ruumi tähelepanekud. Vaesus, leplikkus ja edasipüüdlikkus ilmuvad vaatlustes kõrvuti; sama ritta jäävad toit, reklaam, parteisildid ja kohalike argitööd. Autor kasutab mina- ja meie-vaadet, nii et isiklik arutlus raamib tähelepanekuid ilma reisikirja kronoloogiliselt sirgeks tõmbamata. Episoodid püsivad konkreetsetes paikades, kuid neid seob mõtteline liin, mille järgi maailmavaade kujuneb teel. Väljaande lehed ja e-raamatu tutvustused rõhutavad sama põhitooni: mugavustsoonist väljumine, kohanemine, õpetamine ja liikumine kujundavad otsust, kuidas edaspidi elada.

Autor Ain Parmas on suhtekorralduse ja kommunikatsiooni praktik. Ta on töötanud ülikooli kommunikatsioonijuhina ning rajanud pärast seda oma nõustamisbüroo; hiljem on ta tegutsenud partneri ja vanemkonsultandina. See taust seletab, miks ta kirjeldab võõrast keskkonda selgelt ja tähelepanekupõhiselt ning kuidas ta seob inimestega suhtlemise teksti põhijoontega. Petrone Prindi autorileht ja antikvariaadikirjed kinnitavad, et raamatu pildimaterjal on peamiselt autorilt ja Kadri Talvistult ning et teos paikneb reisikirjanduse reas „Minu“ sarjas. Nõnda joonistub autorist pilt kui inimesest, kes viib tööelus omandatud suhtlusoskuse välivaatlustesse ja naaseb tekstina, mis paneb tähele nii liikumise logistikat kui ka enese sees toimuvat.