Jumalatosin

Ain Kaalepi luulekogu „Jumalatosin“ koondab valiku tema hilisematest, 21. sajandi alguses loodud tekstidest. Need luuletused viitavad mitmekihilisele mõtlemisele, mille juured ulatuvad nii antiikmaailma kui eesti keele ürgsesse poeetikasse. Kogu avab uksed mõttemaailma, kus ajalooline perspektiiv, kultuuriloolised viited ja metafüüsiline tunnetus eksisteerivad kõrvuti. Siin on esindatud nii klassikalise luulevormi valdamine kui ka filosoofiline keelemäng, mille kaudu peegeldub autori püsiv huvi tõe ja tähenduse otsimise vastu.

Kogu luule pealkiri „Jumalatosin“ viitab nii vaimsele mõõtmele kui sõnamängulisele kihile – see võib osutada jumalate tosinaks nimetatud olenditele, kuid vihjab ühtlasi eesti keele väljenduslikule rikkusele. Luuletustes põimuvad usulised ja mütoloogilised kujundid, inimese sisemine heitlus ja eksistentsiaalne küsitavus. Kaalepi keel on täpne, sageli napp, ent seda intensiivsem on selle mõju – iga sõna näib kaalutletud, iga paus on täis tähendust. Mitmes tekstis avaldub ka rahvuslik ja kultuuriline eneseteadvus, mis on läbi Kaalepi loomingu alati oluliseks jooniseks olnud.

Ain Kaalep (1926–2020) oli eesti luuletaja, tõlkija ja esseist, kelle loominguline tegevus ulatus üle kuue aastakümne. Ta tõi eesti keelde olulisi tekste klassikalisest filosoofiast kuni kaasaegse euroopa kirjanduseni ning tema luule peegeldab nii sügavat keelelist haritust kui elukestvat dialoogi maailma kultuuridega. Kaalepi tekstid on tihedad, tihti intertekstuaalsed ning nõuavad lugejalt tähelepanelikkust ja kaasa mõtlemist, ent tasuvad selle pingutuse korduvalt ja külluslikult tagasi.