Viinakuu

Aimée Beekmani romaan „Viinakuu“ kuulub autori realistliku ja psühholoogilise proosa hulka, kus keskmes on inimese sisemaailma ja ühiskondliku keskkonna vahelised pinged. Teos viib lugeja Eesti väikeküla ellu, kus sügisene viinakuu muutub mitte ainult ajaliseks taustaks, vaid ka meeleoluloojaks. Külaelu rütmid, looduse aeglane muutumine ja tööde-tsüklid loovad tugeva miljöö, milles hargnevad peategelaste isiklikud mured, lootused ja otsingud. Beekman jälgib tähelepanelikult inimeste omavahelisi suhteid, vaikivaid pingeid ja kohanemiskatseid maailmas, mis ei ole alati lahkelt vastu tulev.

Romaani tegelased on tavainimesed – talunikud, töölised, koduperenaised –, kelle elu kulgeb rutiinselt, ent kelle sisemuses möllavad tihti vastakad tunded. Kirjanik laseb neil rääkida läbi oma vaikuse, tegude ja vahel ka allasurutud igatsuste. Viinakuu, viimane sügiskuu enne talve saabumist, sümboliseerib nii saagi kogumise kui ka teatud eluliste otsuste tegemise aega. Just sellel perioodil tuleb mitmel tegelasel seista silmitsi valikute ja muutustega, mis toovad esile nende tegeliku palge. Beekman ei anna kergeid vastuseid, vaid kujutab elu nii, nagu see on – vastuoluline ja sageli kompromissitu.

Aimée Beekman (1933–2023) oli viljakas eesti kirjanik, kes alustas loominguteed 1960ndatel ja avaldas hulgaliselt romaane, novelle ning ka lasteraamatuid. Tema proosale on iseloomulik psühholoogiline süvenemine, detailitundlikkus ja oskus tabada ajastu vaimu. Beekman kujutas sageli tavaliste inimeste elu, pöörates erilist tähelepanu naiste vaatepunktile ja rollile ühiskonnas. „Viinakuu“ esindab hästi tema loomingu seda külge, kus välise rahulikkuse taga pulbitseb sisemine rahutus ja elu ei mahu kunagi lihtsalt sõnastatavatesse raamidesse.