Kartulikuljused. Valgete vareste parv

Aimée Beekmani romaan „Kartulikuljused. Valgete vareste parv“ ühendab endas kaks eraldiseisvat, ent temaatiliselt seotud osa, milles autor pöörab pilgu maastikele, kus argine elu ja sisemine otsing kohtuvad. Esimeses loos, „Kartulikuljused“, järgib lugeja ühe külaelaniku igapäevast toimetamist ja mälu kihistusi, milles segunevad lapsepõlv, sõjajärgne vaesus ja lootused, mis jäidki täitumata. Autori oskuslik detailitundlikkus toob esile nii maastiku kui ka inimeste kõnekad vaikused – vaikimisi valikud ja leppimised, mis on nii isiklikud kui sotsiaalsed. Lugu annab edasi Eesti külakeskkonna habrast tasakaalu muutuste, mälestuste ja paratamatuse vahel.

Teine osa, „Valgete vareste parv“, viib lugeja linnamiljöösse, kus fookus on rohkem inimese sisemaailmal ja üksildustundel. Peategelane püüab leida endas tasakaalu isikliku elu keerukuse ja sotsiaalsete ootuste vahel. Varesed, kes ilmuvad tekstis sümboolsena, viitavad millegi erakordse ja võõristava olemasolule – millegi sellise, mis ei mahu mugavalt harjumuspärasesse. Beekman liigub süvitsi tegelaskujude motiivide ja igatsuste juurde, uurides, kuidas inimene otsib kuuluvust, isegi kui tunneb end kogukonna keskel erandina. Mõlemat lugu seob inimese püüd mõtestada oma kohta maailmas, olgu see siis läbi töö, armastuse või vaikse leppimise.

Aimée Beekman (sündinud 1933) on eesti kirjanik ja stsenarist, kelle looming keskendub sageli inimese sisekõnelusele ja sotsiaalsete olude mõjule isiklikule arengule. Tema proosa on tähelepanelik argise vastu, kuid suudab lihtsate sündmuste taha peita sügavaid küsimusi identiteedi ja valikute kohta. Beekmani teosed, sealhulgas ka käesolev romaan, on jäänud eesti kirjanduse püsiväärtuste hulka just tänu oma tundlikule, kuid analüütilisele maailmatunnetusele.