Kartulikuljused. Valgete vareste parv

Lonkur hobune jäi teeotsal pidama ning laskis tagajala lõnksu vajuda. Raudjas pööras aegamööda pead ja vaatas meest, kes vankris istus ja kõhklevalt talu poole sihtis.
"Kossu," küsis mees, "kas jõud sai otsa?"
Vanker seisis parajasti kahe pärna vahel, mis vapipuudena suurte akendega elumaja poole juhatasid. Vaevalt sai mees ohjaharu liigutada, kui ruun pead koogutades liikuma hakkas ning koltuma löönud pärnade alt rohtunud rajale pööras.
Viimased tunnid oli mees üksluisel metsateel loksunud ja sõidust tülpinuna vist tukkunudki mõne viivu. Alles viletsale sillale jõudes, kus rattad jõnksusid paigatud plankudel, oli mees virgunud. Nüüd, taluteele keeranud, vaatas ta kõike väga tähelepanelikult. Mees jõudis näha, et mustasõstrapõõsad, mis rada palistasid, sirutasid jõulist võra nagu noored õunapuud. Küün, mis jäi vasakule, polnud mitte ainult mahukas, nii et keskmise piimakarja kogu talvise heinavaru võis siia virna panna, vaid hoone oli ka uus, igast nurgast kantis ning korraliku sirgeharjalise sindlikatuse all. Küüni otsas lahtise kuuri all seisis turbahunniku kõrval looreha.