Paganamaa legend

Aime Maripuu jutustus „Paganamaa legend“ ühendab endas ajaloolise ainese ja rahvapärimuse motiivid, luues poeetilise ja mõtiskleva loo, mis viib lugeja Võrumaa salapärastesse paikadesse. Teose keskmes on Paganamaa – looduskaunis, ent legendidega ümbritsetud piirkond, mille kohta rahvajutud on läbi aegade rääkinud lugusid vanadest kurjusejõududest, maasse vajunud kirikust ja karistatud külaelanikest. Maripuu käsitleb neid motiive tõsimeelse lüürilisusega, arendades neist välja fiktsionaalse loo, kus mütoloogiline taust sulandub inimsaatuste ja looduse rütmidega. Süžee toetub folkloorile, kuid selle keskmes on inimese seos maaga, ajalooga ja oma sisemise tõega.

Tekst liigub rahulikus tempos, kutsudes lugejat peatuma kirjeldustes, mõtetes ja looduse vaatlustes. Autor kasutab keelt rikkalikult ja kujundlikult, luues atmosfääri, mis on samaaegselt ajatu ja kohalikult juurdunud. Tegelased ei ole üksnes loo edasiviijad, vaid kannavad endas märke laiemast kultuurilisest ja ajaloolisest kogemusest. Nende teod ja valikud kajastavad nii isiklikku kui ka kollektiivset mälu – süü, andestuse, pühaduse ja kadumisele määratuse küsimused on olulised teemad, mis läbivad kogu jutustust. Paganamaa loodus ei ole lihtsalt taust, vaid teose sümboolne kese – koht, kus inimhinged peegelduvad maastiku vaikuses.

Aime Maripuu on eesti kirjanik ja toimetaja, kelle looming jääb suuresti 20. sajandi teise poole perioodi. Tema proosa on sageli keskendunud vaiksetele, sisekaemuslikele teemadele, kus olulisel kohal on inimese ja looduse vaheline side. „Paganamaa legend“ sobitub sellesse üldjoonde, olles ühtaegu poeetiline mütoloogiline pala ja filosoofiline mõtisklus inimese kohast ajas ja ruumis. Teos sobib lugejale, keda huvitavad rahvapärimus, looduslähedane maailmatunnetus ning aeglane, süvenemist nõudev kirjanduslik rütm.