Oota järgmise hommikuni

Aime Maripuu romaan „Oota järgmise hommikuni“ toob esile noore inimese sisemised pinged ja otsingud, mis põimuvad igapäevaelu lihtsate, kuid tähenduslike olukordadega. Teose keskmes on peategelane, kelle eluolu ja suhted kujunevad nõukogude aja lõpukümnendite argises, ent vaimselt pingestatud keskkonnas. Autor jälgib noore naise eneseleidmise teed, tema mõtisklusi töö, armastuse ja isikliku vabaduse üle. Loo atmosfääris on tunda eluhoiakute nihkumist, kus mineviku raamid on veel alles, kuid juba tajutakse uue ajastu tulekut. Sündmuste kulg ei põhine dramaatilistel pööretel, vaid emotsionaalsel küpsusel ja alateadlikul liikumisel eneseteadvuse suunas.

Romaan käsitleb vaikse tähelepanelikkusega peategelase igapäevaseid kontakte – suhted töökaaslaste, sõprade ja vanematega joonistuvad välja pigem vaiksete žestide ja alalhoitud lausete kaudu kui otseste konfliktide kaudu. Samas ei puudu loos ka sisemised kriisid ja valikud, mis nõuavad otsustavust ja elu enda mõtestamist. Maripuu kirjutamislaad on detailitäpne ja vaoshoitud, lastes tegelaskujude emotsioonidel kujuneda aegamööda. „Oota järgmise hommikuni“ ei ole pelgalt noore inimese kasvamise lugu, vaid ka omamoodi peegeldus ühiskondlikest oludest, milles eneseotsing saab teoks mitte vastu hakkamise, vaid vaikse jäämise ja ootamise kaudu.

Aime Maripuu on eesti proosakirjanik, kelle loomingus kohtuvad sageli sisevaatluslik maailmataju ja realistlik eluolukirjeldus. Ta on kirjutanud lühijutte ja romaane, kus keskseteks tegelasteks on tundlikud ja tähelepanelikud inimesed, sageli naised, kes liiguvad eneseleidmise ja inimsuhete tasakaalu otsinguil. „Oota järgmise hommikuni“ on üks tema tuntumaid proosateoseid 1980. aastate lõpust – ajastust, mil isiklik ja ühiskondlik otsing olid tihedalt läbi põimunud ning mille kirjeldamisel Maripuu napp ja selge stiil mõjub eriti kõnekalt.