Majas rappuvad seinad

Aime Maripuu romaan „Majas rappuvad seinad“ on psühholoogilise ja olustikulise realismi võtmes kirjutatud teos, mis keskendub inimsuhetele, sisemistele pingetele ja elu-olu muutumisele nõukogudeaegses Eestis. Romaani keskmes on ühe kortermaja elanikud, kelle igapäevaelu taustal rulluvad lahti sügavamad konfliktid: väärtuste põrkumine, põlvkondade vaheline arusaamatus, ootused ja pettumused. Pealkiri viitab nii otseselt elukeskkonnale kui ka sümboolselt inimsuhete haprusele – majas ei lagune mitte üksnes seinad, vaid mureneb ka usaldus ja emotsionaalne turvatunne. Maripuu kujutab detailitäpselt olmet, kuid ei piirdu pelgalt välise kirjeldusega, vaid liigub tegelaste sisemaailma.

Romaanis vahelduvad erinevate tegelaste vaatenurgad, andes lugejale mitmetahulise pildi ühiskonna mikrostruktuurist, kus ühte majja on kokku sattunud erineva tausta, harjumuste ja hoiakutega inimesed. Maripuu toob esile, kuidas väiksed solvumised, tähelepanematused või ajas kuhjunud pinged võivad paisuda tõsisteks vastuoludeks. Samas leidub loos ka soojemaid jooni: mõistmise püüdu, soovi leida kontakti ja säilitada inimlikkus ka keerulistes oludes. Käsitletakse naiste rolli perekonnas ja tööl, suhteid lastega ning mehe ja naise vahelisi pingevälju, ilma et autor langeks moraliseerimisse või idealiseerimisse. Elu kulg on kujutatud pigem vaiksete nihkumiste kui suurte draamade kaudu.

Aime Maripuu (1928–1999) oli eesti proosakirjanik, kelle looming keskendus peamiselt sotsiaalsele psühholoogiale ja argielu peegeldamisele. Tema teosed olid tugevalt seotud ajastu oludega, kuid püsisid ülekaalukalt inimesekesksetena. „Majas rappuvad seinad“ on üks tema esimesi ulatuslikumaid romaane, milles on tunda tema hilisema loomingu põhijooni: tähelepanelikku eluolukirjeldust, vaoshoitud, kuid täpset keelt ning keskendumist sisemisele pingestatusele. Eesti Raamatu väljaandel ilmunud romaan sobitub 1970. aastate realistliku proosa konteksti, pakkudes lugejale peeglit tollasele elule nii materiaalses kui emotsionaalses plaanis.